“Kui oluline on sinu arvates tänapäeva maailmas loovat mõtlemist arendada?”
“Maailma haridusliidrid räägivad, et see on ikkagi ainus asi, mis meid tulevikus robotitest eristab, mistõttu tuleb arendada loovust, koostöövõimet ja fantaasiat, mida masinad meist paremini ei oska. Ka haridus liigub sinna suunas, et seda poolt inimeses rohkem arendada [—].”

Tosin aastat tegutsenud loovagentuuri Optimist Creative üks loojatest ja eestvedajatest Magnus Lužkov (44) usub, et edu toob järjepidevus – mõistes, kuidas mingil alal asjad käivad ja samal ajal uut informatsiooni juurde hankides, tekivad värsked ja ootamatud seosed, mida nimetataksegi ideedeks. Selleks, et loovus ja potentsiaal avalduksid ja saaks sündida midagi väga vinget, tuleb tema sõnul viitsida vaeva näha. Tulevikus on just loovus, koostöövalmidus ja fantaasiavõime need väga olulised oskused, mis meid robotitest eristavad.

Loovagentuur (varasem reklaamiagentuur) Optimist Creative on olnud neli aastat järjest (2017-2020) Aasta reklaamiagentuur. Selle eesotsas on Magnus Lužkov, kes oli ka üks ettevõtte loojatest 2009. aastal sügava majanduslanguse ajal. Kuna Optimist Creative on Eesti üks suuremaid loovagentuure, kus nuputatakse hommikust õhtuni ideid ja strateegiaid ning selle tunnuslause on “Tervitusi väljastpoolt mugavustsooni”, tundus huvitav Magnusega vestelda ja uurida lähemalt, kuidas töö sellises organisatsioonis käib ning kuidas ta ise end tööalaselt vormis hoiab. Juttu tuligi loovagentuuri tööst, loovusest ja ideedest.

Rõõmustan, kui saan kedagi aidata.
Kurvastan, kui kellegi toreda inimesega midagi halba juhtub.
Ärritun, kui enam midagi muud üle ei jää.

***

Kuidas sa jõudsid 2009. aastal sügava majanduslanguse ajal selleni, et looks õige reklaamiagentuuri? 

Reklaam on minu kutsumus, õppisin seda ülikoolis ja see oli justkui loogiline jätk. Varem töötasin kindlustusseltsis, kus lõin müügiosakonna, arenesin sealt turundusjuhiks ning samal ajal vahetasin ülikoolis eriala rootsi keelelt reklaami peale. Optimistil oli ka eelkäija, väike reklaamiagentuur, kus sain erinevatel ametikohtadel natuke kätt harjutada. Eelkäija sai majanduslanguses aga kõvasti kannatada. 2008. aasta kevadel hakkasid järsku kõik ettevõtted helistama, et nad ei tee tulevast kuust enam midagi. Noore juhina ei suutnud ma emotsionaalselt inimesi kohe minema saata ja jäin juhatuse liikmena riigile võlgu. Ettevõtetele ei tuldud toona appi ja kohe keerati kõik kontod lukku. Maksin võlga mitu aastat oma taskust kinni, mis oli tükk tegemist. Iga asi on siiski millekski hea. See olukord andis mulle hoogu, et kaasata uued partnerid ja teha asju kümme korda targemalt. Võtsin ühendust inimestega, keda usaldasin ja kelle puhul uskusin, et neist saavad head partnerid. Otsustasin, et ei lähe palgatööle, vaid õpin kõike omal nahal ja proovin uuesti agentuuri teha omandatama kogemusi kuskil suures agentuuris töötades. Õppimisprotsess oli seetõttu muidugi pikaajalisem, sest keegi ei kallanud mulle knowhow‘d lauale.

Millised olid need põhilised raskused, millega tuli alguses silmitsi seista?

Kõige keerulisem oli alustada ilma kapitalita. See oli küllalt vaevaline ja kindlasti midagi sellist, mida kõik välja ei kannata. Läheb aastaid enne, kui jõuad selliste klientide ja töödeni, et hakkad elama sarnasel elatustasemel, nagu elaksid palgatööl käies, kusjuures ei ole garantiid, et see üldse õnnestub. Võib ka juhtuda, et lood agentuuri ja elad aastate pärast ikka peost suhu, mis on Eestis küllalt tavaline. Agentuure on muidugi erinevaid, kõik ei ehitagi  organisatsiooni ning osad soovivadki jääda paari-kolme liikmelisteks. Meie otsus oli algusest peale, et ehitame organisatsiooni, mis on stabiilne, tugev ja professionaalne. See tähendab muidugi seda, et sa ei vastuta enam ainult enda eest, vaid kogu organisatsiooni eest, sest tahes-tahtmata juhid sa siis inimesi, kelle elud sõltuvad sellest, kuidas su ettevõttel läheb. Kui on head ajad, siis on kõik hästi, aga rasketel aegadel vaadatakse sulle otsa ja oodatakse vastuseid.

Kas sul või teil oli ka tagavaraplaan, et mis saab siis, kui ikkagi ei õnnestu ettevõtet käima saada?

Back-up plaan on tegelikult alati olemas. Alati saab koputada kellegi uksele ja teha tööd ning see ei ole kindlasti mitte kehvem elu. Ettevõtlus ei sobigi igaühele. Inimesed on geneetiliselt erinevad ja see ebamugavustunne, mis kaasneb vastutuse ja asjade ülesehitamisega, on päris suur. Olen väga palju näinud, kuidas inimestel, kes ei ole ettevõtluseks valmis, lööb laine pea kohal kokku. Midagi ilusat selles ei ole, kui teha asju üle oma võimete. Närv ja tervis peavad vastu pidama.

just järjepidevus toob lõpuks edu

Sa pidid tol hetkel endas ikkagi väga kindel olema, et võtta see risk ja luua olematu kapitaliga ettevõte.

Vot ma ei teagi, millest see kindlus tol hetkel tuli. Mul ei olnud rikkaid vanemaid või muud seljatagust, aga ilmselt mõtlesin, et äkki saan ikka hakkama. Me panime ettevõtte nimeks Optimist, sest meil polnud siis midagi peale usu. Ja nii mõtleme siiani, et me lihtsalt usume asjadesse ja siis need ka juhtuvad. Olin selleks hetkeks juba ka aru saanud, et mulle meeldib väga reklaamivaldkond ja just järjepidevus on see, mis hakkab lõpuks edu tooma. Kui pidevalt oma tegevust vahetada, siis õpib natuke üht ja teist, aga milleski ei saa väga heaks. Iga ettevõtte õnnestumise juures mängib muidugi rolli ka mingisugune müstiline edu- või õnnefaktor. See ei ole ainult hard work, sul peab natuke vedama ka.

Kas Optimisti puhul olid õnnefaktoriks need inimesed, kelle sa alguses kokku kutsusid, et koos ettevõte luua?

Jah, õnnefaktor oli kindlasti see, et mul õnnestus saada need inimesed, keda ma tahtsin. Sain partnerina punti hea loovjuhi (Anti Jürgensteini), hea arendusjuhi (Rait Minumetsa), hea projektijuhi (Leana Pilt), mis tekitaski sellise gravitatsiooni, mille ümber üldse midagi tekkida saab. See gravitatsioon kas tekib või ei teki ning sellest sõltub, kas sa suudad luua organisatsiooni. Olen väga tänulik oma partneritele, aga ka teistele agentuuridele, kellele toona alt üles vaatasime ja tänu kellele meil oli, mille poole püüelda. See on ka tähtis, et oleks mingi perspektiiv ja teaksid, kuhu tahad jõuda, mida ära teha või kellest parem olla.

Kas teil on selle tosina aasta vältel olnud ka ebaõnnestumisi või läbikukkumisi?

Alustasime sealt, kust allapoole kukkuda ei saa! (Naerab.) Nii oleme kogu aeg saanud liikuda ainult ülespoole. Kõige suurem ehmatus tabaski meid eelmisel kevadel, kui korraga kõik ettevõtted oma turundustegevuse pidurdasid ja ütlesid, et võib-olla kunagi jätkame. See oli suur ehmatus, aga õnneks oli meil natuke rasva peal. Ütleme nii, et kui me oleks olnud siis vaid viieaastane ettevõte, olnuks väga halvasti, sest toona ei olnud meil veel midagi. Aga kuna kriis tabas meid 11-aastasena, siis elasime selle üle. Korraks alandasime töötasusid, õnneks saime ka riigi käest abi. Niisama me sel ajal muidugi ei istunud, vaid vaatasime hästi aktiivselt ringi, et kust mingitki tööd oleks. Nüüd oleme koroonaeelses ajas tagasi, kuid mitmed meie kliendid said kõvasti kannatada, näiteks Tallinki laevad ei sõida siiamaani.

Oled sa mõnikord nende aastate jooksul mõelnud, et vahetaks suunda või äkki isegi tegevusala?

Ma ütlen päris ausalt, et ma ei ole kordagi isegi mõelnud sellele, et teeks midagi muud. Enamik inimesi töötab korraga ühes ettevõttes ja ühel ametikohal, aga kui sa töötad agentuuris, siis sa oled korraga vähemalt kümnes ettevõttes ja kolmel ametikohal! (Naerab.) Vaheldust on nii palju, et tüdineda on väga keeruline.

Milliseid isikuomadusi on vaja, et korraga n-ö kümnes ettevõttes ja kolmel ametikohal töötades vastu pidada?

Kindlasti peavad sind huvitama inimesed, sest siin on hästi palju suhtlemist. Samuti tuleb olla hea multitaskija. Sa pead päevas ikka väga palju kordi suutma häälestada end ühelt kliendilt teisele ja projektilt projektile. Lisaks pead sa tahtma aidata kedagi teist ja kui see õnnestub, siis see ongi see kaif, mida sellest tööst saab. Need inimesed, kes on töötanud agentuuris, kas siis projekti- või loovjuhina, saavad edaspidi pea iga tööga hakkama.

Loovagentuur vajab lahtise peaga inimesi, et töötada välja lennukaid ideid, panna proovile harjumuspäraseid kontseptsioone ning ajaga kaasas või ajast ees käia. Kuidas sa oma töötajate loovust julgustad?

Meil on selline valdkond, kus tuleb oma tööle ikka väga tihedalt tagasisidet saada, mistõttu oleks hea pigem kontoris kohal käia. Hästi levinud on 10-15-minutilised lühiarutelud, kus antakse tagasisidet ja pannakse mingid asjad paika. Samuti oleme välja töötanud sellise koosolekuformaadi nagu Creative Health, kus kõik loovinimesed räägivad oma ühest-kahest projektist, millega nad parajasti tegelevad või on tegelema hakkamas ja millel on suur loovusepotentsiaal või “oht” saada väga vingeks tööks. Eesmärk on, et inimene ei teeks lihtsalt oma tööd, vaid jõuaks ka sellega kuskile. Siis koroonaeelsel ajal reisisime väga palju, kevadeti käisime inspiratsioonireisidel ja sügiseti festivalidel, et näha, kuidas mujal on ja tekitada uusi seoseid, sest loovus ise ongi tihtipeale mingisuguste seoste ärakasutamine. Kui tuled mingi uue ja ootamatu seose peale, siis seda nimetataksegi ideeks. Koroona-aastal oleme koos vaadanud meistriklassi videoid, et saada aimu, kuidas maailma edukaimad inimesed mõtlevad ja asju teevad.

kriitikat tuleb osata vastu võtta

Seda olen ma palju kuulnud, et reisimisel avaneb loovus ja sünnivad uued ideed. Kas te olete viimasel aastal reisimisest palju puudust tundnud?

Väga palju! Enne koroonat pidime külastama Bordeaux linna ja seal lähedal on meil koht siiamaani kinni pandud.

Agentuuris tuleb kogu aeg ideid tutvustada, oled sa siis loovjuht, projektijuht, disainer või copywriter, ja osata ka kriitikaga leppida. Kas seda saab kuidagi õppida või on kõigil lihtsalt nii paks nahk?

Kriitika vastuvõtmine on täiesti omaette oskus ja selles tuleb olla väga hea. Sellest käis meile rääkimas üks Hollandi õnneteaduste õppejõud, kes õpetas, kuidas üksteist rohkem usaldada ja kuidas olla tagasiside ja kriitika eest tänulik, mitte pahane.

Teie slogan on “Tervitusi väljastpoolt mugavustsooni”. Sellest, et mugavustsoonist väljumine on oluline, räägitakse palju. Miks seda ikkagi nii raske teha on?

Leiame end sisuliselt iga päev või vähemalt iga nädal olukordadest, kus ei ole väga mugav olla. Oleme alati teinud rohkem, kui kliendid meilt on küsinud ja vahel neidki asju, mida meilt ei ole küsitud. Kui näeme, et klient tahab midagi, mida meie hinnangul ei ole vaja, siis lihtsam oleks see muidugi ära teha ja märksa ebamugavam on pakkuda oma lahendust. Oleme olnud pigem julged, võtnud riske ja olnud optimistid. Meile see sobib ja leiame, et tähtis on mitte paigale jääda. Tegin paar aastat tagasi Eesti Geenivaramule üht filmi ja rääkisin selle käigus geeniteadlaste ja professoritega, kelle sõnul on inimeste võime taluda ebamugavustunnet geneetiliselt erinev. Selleks, et õpiksid ületama ebamugavustunnet, on vaja harjutada oma geene, mida saab suure tahtmise korral n-ö ümber programmeerida. Sisuliselt sa lihtsalt harjud lõpuks tuule käes olemisega ära, oled ühe, teise ja kolmanda korra ning siis tekib juba see tunne, et ei olegi nii hull, saab hakkama küll. Ühel hetkel tuleb oskus neid raskeid olukordi isegi kaifida.

Oled hoogsalt ettevõtet arendanud ja laiendanud, mida muidugi ei saagi paigal seistes teha. Kui palju sa omal käel õpid ning kuidas jooksvalt teadmisi ja ideid kogud?

Eks ma olen käinud koolitustel ja jälginud, kuidas maailma tipptegijad mõtlevad ja oma asju teevad. Töö agentuuris on väga intensiivne ja kodus ma enam juhtimisraamatuid lugeda ei jõua. Mulle meeldib lugeda hoopis inimeste elulugusid – kui saan sealt mõtteid, mida oma töös kasutada, siis on hästi, aga kui ei saa, on ka hästi. Praegu olen Mehhiko ja Kolumbia lainel, kuna külastasin kevadel Mehhikot. Vaatan sarja El Chapost ja enne seda vaatasin “Narcost”, mis jutustab Pablo Escobarist. Kuigi need inimesed on täielikud si*apead, väga halastamatud ja verised tegelased, on ka neilt midagi õppida, näiteks pealehakkamist või jultumust. Neil on siiski mingid omadused, miks nende ümber kogunetakse. See ei ole ainult surmahirm, vaid neil on see miski, miks neid kuulatakse.

Seega sa vaatad sarju, loed, reisid ja suhtled inimestega, mis kõik aitab tulla ideedele. Ent mis on veel sellised kohad või tegevused, mille puhul sa oled märganud, et head ideed kipuvad ligi hiilima?

Mul ei olegi sellist happy place‘i, kus ma ideid käin haudumas. Nihelen ringi ega püsi ühe koha peal paigal. Töötan sülearvutiga kord koosolekulaua taga, siis kuskil diivanil või mõne disaineri kõrval, vahel harva isegi oma laua taga! (Naerab.) Tavaliselt tulevad õiged ideed valel ajal, näiteks keset sellist koosolekut, mis on hoopis mõne muu teemaga seotud. Ja kui siis tuleb seda ideed koosoleku lõpuni meeles pidada, on see üsna häiriv. Tavaliselt üritan kõik mõtted telefoni Notes’ide alla kirja panna. Ideed tulevad ikkagi mingi seose tulemusena ja jumal teab millal. Ma ei teagi, kuidas saaks ideede tulekut motiveerida. Arvan, et mida saab teha, on hankida juurde uut informatsiooni, et saaks tekkida uusi seoseid. Kui uusi seoseid ei teki, siis tekivad ainult vanad ideed.

Vahel sunnib siiski tähtaeg takka ja võib juhtuda, et ühtegi head ideed ei ole. Mida siis teha?

Küsisin ühelt Itaalia loovjuhilt, 50ndates proualt, sama küsimuse, et mida ta teeb, kui tal ei ole tähtajaks ühtegi head ideed. Tema esimene soovitus oli tähtaega edasi lükata, aga kui see ei ole võimalik, siis tuleks lauale panna see idee, mis olemas on. Ei saagi loota, et iga kord tuleb mõni geniaalne idee, imeline seos. Panedki lauale lahenduse, mis ilmselt töötab, kuid mis võib-olla loovuse mõttes pole kõige säravam. Neid eriti säravaid töid on ju kogu maailmaski vähevõitu.

juhtidel on hästi palju loovust vaja

Kui oluline on sinu arvates tänapäeva maailmas loovat mõtlemist arendada?

Maailma haridusliidrid räägivad, et see on ikkagi ainus asi, mis meid tulevikus robotitest eristab, mistõttu tuleb arendada loovust, koostöövõimet ja fantaasiat, mida masinad meist paremini ei oska. Ka haridus liigub sinna suunas, et seda poolt inimeses rohkem arendada. Juhtidel on hästi palju loovust vaja. Tuleb leida viise, kuidas inimesi arendada ja kuidas võimaldada neile elu, mida nad elada tahavad.

Loovust mõistetakse erinevalt. Mõni arvab, et see on vaid kunstnike, kirjanike ja üksikute geeniuste pärusmaa, midagi kauget, mis saab osaks vaid vähestele andekatele. Või siis pole piisavalt julgust millegi omaga välja tulla, kardetakse teiste arvamust.

Kui pole julgust, siis elatakse lihtsalt tavalist elu, muud midagi. Ma ise ütleks, et loovus jääb pigem laiskuse taha kinni. Paljud inimesed oleksid tegelikult võimelised tegema ülivägevaid asju, aga enamik inimesi on ikkagi mugavad või laisad. Pealehakkamist on vaja ja see ei kehti vaid ettevõtjate kohta. Sellest on meil ka ettevõttes juttu olnud, et kui sa lähed päeva lõpus koju ja möödud peeglist, siis sa ikkagi tahad naeratada sinna peeglisse. Alati on võimalik päev kuidagi õhtusse veeretada, aga kui sa oled otsustanud erialaselt kuhugi jõuda, siis seda saab ainult igaüks ise teha, ka ükski juht ei saa motiveerida kedagi midagi tegema. See on iga inimese sügavalt isiklik otsus, et jah, ma tahan sel erialal saada väga heaks tegijaks, või et jah, ma tahan teha midagi väga vinget.

Kas sa suudad pidevalt areneva organisatsiooni juhina end tööga seotud mõtetest täielikult lahti lasta? On see sellisel ametikohal üldse võimalik?

Pigem on raske end täiesti välja lülitada. Käin tennist mängimas ja sel ajal ma tõesti ei mõtle mitte millegi muu peale, sest selles mängus tuleb sada protsenti kohal olla. Igal muul ajal läheb mõte pigem rändama. Kui ma kuu aega Mehhikos olin, siis teadsin, et kõik on hästi, ja tõesti võtsin selle aja, et puhata. Muidugi ettevõtjana oled ikkagi kogu aeg tööl, kas või veerandkoormusega, kuid eks see ole teadlik valik.

Aga kas sa enne magamaminekut suudad pea tühjaks teha?

Mu pea on harjunud sellega, et ta töötab mingi hetkeni ja siis tuleb magama minna. Kui mu pea töötaks ka öösel edasi, siis ei saaks ma seda tööd teha. Meie töös on pinge ja tähtajad liiga tavalised.

Loovagentuur Optimist Creative kuulub Optimist Group’i, ettevõttes on neli tiimi, igas tiimis oma loovjuht, projektijuht, kaks kunstilist juhti, copywriter ja tehniline disainer. Koroona taandudes plaanitakse laieneda Berliini ja veidi hiljem Singapuri.