Katrin Valgemäe ja grotesksed naised

+2

KUNSTNIK KUNSTNIKUGA rubriigis vestleb kunstnik ja kultuuriteadlane Santa Zukker Eesti kunstnikega nii päevakohastel, kultuurialastel kui ka kunstiga laiemalt seotud teemadel.


Kunstnik Katrin Valgemäe viib lugejaid lähemale naiseks olemise mõtestamisele läbi kunsti ning tutvustab enda huvitavaid kunstiteoseid, mis on loodud tarbeesemetele, et saaksime ka igapäevategevuste käigus imepärast kunsti nautida.

Katrin Valgemäe (s. 1979) on vabakutseline kunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on õppinud Kunstiakadeemias maali ja keraamika erialal ning täiendanud end vahetusüliõpilasena Läti Kunstiakadeemias maali erialal. Katrini põhitegevusteks on õlimaal ja glasuurialune maal portselanist taldrikutele. Lisaks teeb ta keraamilisi seinamaale šamotile ja tema töid võib näha trükituna põlledel, pajalappidel ning ka patjadel, pusadel ja T-särkidel.


Santa Zukker õpib Tallinna ülikoolis viimasel kursusel kultuuriteadust. Ta on õppinud Orest Kormašovi käe all BFM-i kunstiklassides. Tema loomingus on läbiv teema looduse ja maa kujutamine läbi müstilise narratiivi. Santa on oma töid eksponeerinud Staapli 3 galeriis, Eduard Vilde muuseumis, Nõmme kultuurikeskuses ja Uue Kunsti Muuseumis. Tema töödega tutvu siin.

***

Katrin Valgemäe looming

Katrin, räägi palun natuke, kuidas sa kunstini jõudsid.

Joonistamise ja maalimisega alustasin lapsena. Koolis käisin kunstiringis, lisaks lõpetasin Kevade tänava kunstikooli, siis tuli sisse pikem paus, kuni lõpuks otsustasin EKAsse astuda.

Sa maalid ka keraamikale. Kui keraamikale maalimine on tavaliselt kaunistuselemendina mõeldud, siis sinu tööd on pigem kui kunst omaette portselanil. Kirjelda palun seda protsessi, kuidas sinu maalid erinevatele tarbeesemetele jõuavad.

Minu taldrik on nagu üks maal ja mulle meeldib sellest mõelda kui kunstist, mida saab tarbida, mitte kui tarbekunstist. Samuti mõjub maal taldrikul hoopis teisiti kui lõuendil – portselan ja taldrik meediumina annavad pildile justkui uue tähenduse, mingi teise mõõtme, see pehmendab grotesksust ja lisab huumorielementi. Seda, mida ma kujutan taldrikutel ma maalidel üldiselt kujutada justkui ei söenda, kuigi leidub ka vastupidiseid näiteid, kus kujutan samu objekte nii maalil kui ka taldrikul.

Sinu töödes on läbiv teema grotesksed naised ning üldisemalt naise kujutamine. Kas sellel on kindel põhjus või on see lihtsalt kuidagi muutunud sinu loomingu eripäraks?

Mina olen naine ja ema, minul oli ema ja tema ema, kes mind kasvatasid – kui seda saab muidugi kasvatuseks nimetada, olin täielikult vaba ja kasvatuseta –, ning praegu on minul tütar. Üks pikk jada naisi. Lapsena olin väga tundlik ja ülimalt tähelepanelik ema ja vanaema suhtes, vahest tundub, et midagi ei jäänud mul kahe silma vahele, isegi praegu võin hetkega ajas tagasi minna ja näha neid oma elu elamas. Nad olid grotesksed kujud, ise olen kindlasti samasugune, kui hakkaksin oma igapäevategemisi kõrvaltvaataja pilguga jälgima. See kõik on minu kujunemisel mänginud väga olulist rolli. Seega võib öelda, et tegelen naisi maalides pideva eneseanalüüsiga. Muidugi maalide puhul ma moonutan reaalsust ja naisi tugevalt, nii et palju tegelikku sinna järele ei jäägi, see “minu tegelik” on lihtsalt stardipunktiks.

Kas sinu arvates on naise kujutamine kunstis kuidagi ajaloos muutunud või on see pigem vastavalt erinevale kultuurile muutuv nähtus?

Naist kujutatakse tänapäeva kunstis endiselt nii, nagu on tehtud seda ajaloos. Naiskunstnikud kujutavad naisi tänapäeval sarnastes olmemotiivides, nagu seda on tehtud läbi ajaloo. Kuid tänapäeval on siiski lisandunud radikaalsem feministlik lähenemine, mis ajalooliselt olnuks mõeldamatu.

Miks just grotesk? Kas portselan ja priiskamine ning peenelt läbiv huumor sinu töödes on kuidagi seotud barokiajastu lembusega?

Barokiajastu dekadentlik hõng on see, mida ma praeguses ühiskonnas tajun.

Kas sa tunned, et sa lood midagi täiesti uut ja tänapäevast või toetud ajaloole ja selle edasi tõlgendamisele?

Toetun ajaloole. Just tehnilises mõttes olen hakanud viimastel aastatel akadeemilise maalistiiliga katsetama, aga sisuliselt olen tänapäevas ja palju on ikka isiklikku sisekaemust. Ehk endast ei saa üle ega ümber.

Kuidas sa näed tänapäeva kunsti tulevikku ning kas sa tunned naisena, et oled võimalikult vaba enda loomingus?

Mina näen tuleviks kunsti rohkem kohtumas disainiga, aga võin siin ka eksida. Naisena tunnen, et saan enda loomingus olla täielikult vaba.

Milline on naine kujutatud kunstis tulevikus?

Tulevikus on naine elava naise näoga ja ta on kõikvõimas.

Share your thoughts

Scroll Up