Profivõrkpallur Kadi Kullerkann alustas kunstiprojektiga, mis tunnustab naissportlaste julgust ja vastupidavust

+5

MÕTTESÄHV küsib, kuidas miski alguse sai.


Profivõrkpallur Kadi Kullerkann tuli sel kevadel ühel Balti liiga poolfinaali eelsel ööl ideele väljendada oma ilusvalusat spordikogemust kunsti kaudu ning alustas kunstiprojektiga „She’s got balls project“, millega ta tunnustab naissportlasi, kel tuleb end igal sammul tõestada.

Kadi, kuidas sa jõudsid ideeni alustada naissportlastele pühendatud kunstiprojektiga?

Olen sportlasena kogunud väga palju kogemusi, nii profi kui ka poolprofi ja harrastajana. On olnud nauditavaid hetki – võidujoovastust, tugevat ühist hingamist tiimikaaslaste ja treeneritega, eneseteostust –, kuid on olnud ka äärmiselt valusaid hetki, nagu vigastused, kaotused ja raskustega kasvav lootusetus, pidev kriitika keha, võimekuse ja oskuste suunas, eneseväärikust ja usku maha suruv keskkond. Just raskused on aga need, mis on mind kõige enam kasvatanud, ja mille tõttu pidin aastaid elama murtud keha, vaimu ja südamega. Tundsin ühel hetkel, et olen nii tugevalt alaväärtustatud, et kaotasin usu endasse ja oma võimetesse. Olin täiesti tühjaks tõmmatud ja ükskõik kui palju ma end ka ei ohverdanud enese tõestamise nimel, ei olnud mul kordagi tunnet, et saaksin teha seda, milleks ma tegelikult võimeline olen. Teisisõnu olid minu olemus, väärtus ja võimekus kellegi teise kätes, olin kellegi jaoks tühipaljas keha ja väiksemagi vigastuse korral väärtusetu, kahjustatud kaup. See kõlab ehk depressiivsena, kuid ma olin tõesti sügavalt murtud. Tugeva iseloomu ja vaimuga neiust oli saanud katkine tüdruk, kes oli kaotanud igasuguse lootuse. Hetkel, mil mõistsin, et ma ei suuda leida enam ühtegi adekvaatset vastust küsimusele, mille nimel ma seda kõike teen, otsustasin seada oma vaimse ja füüsilise tervise esikohale ja loobuda tipptasemel spordist. Tegelesin harrastajana võrkpalliga edasi, kuid selles polnud kübetki naudingut. Mul kulus ligi kolm aastat, et leida taas usk võrkpalli. Möödunud suvel, kui saime koondises uued treenerid, nautisin jälle üle mitme aasta mängimist.

Tundsin ühel hetkel, et olen nii tugevalt alaväärtustatud, et kaotasin usu endasse ja oma võimetesse.

Viimane samm sel „paranemise teekonnal“ oli tugev tunne, et pean selle kogemuse endast välja saama. Nii voolaski sel kevadel ühel Balti liiga poolfinaali eelsel ööl minu kõige sügavamatest hingesoppidest välja kunstiprojekti idee, mis justkui kajastab kõiki minu, aga ka väga paljude teiste naissportlaste kogemusi profispordis – pidev süsteemi vastu töötamine, mille märksõnadeks on spordi kogu hingest armastamine, kuid seda tihti läbi eneseohverduse, lõpmatud töötunnid ja pühendumus, idealiseeritud eesmärgid ja elustiil, lootus ja lootusetus, läbipõlemine. Kõik kogemused, seosed ja mõtted said äkki kokku ja mulle sai kohe selgeks, kuidas end väljendada, kellele see projekt suunata, kuidas seda nimetada, mis materjale teostuseks vaja on. Olen ka varem igasuguseid projekte teinud, aga ükski neist ei ole nii loomulikult ja tugevalt mind kõnetanud. See on ülimalt äge tunne!

“She’s got balls project”, miks just selline nimi?

Projekti nimeks sai „She’s got balls project“, et tunnustada naissportlaste vastupidavust, julgust ja tööeetikat. Sel on mitu potentsiaalset alatooni, üks kriitilisem või iroonilisem kui teine – kõik sõltub sellest, mis vaatajat parajasti kõnetab ja mis temaga seostub. Kuigi projekt sai alguse minu valusatest kogemustest, ei ole see siiski ainult negatiivne. See kõneleb ka edasiliikumise jõust, enda eest seismisest ning ka üldisest austusest ja armastusest spordi vastu. Tunnen, et saan oma kogemusi kasutada, luua väärtust ja suunata vestlust n-ö „luksusliku spordielu“ valupunktidele, eriti naistespordis. Lõpuks mõistan, miks kõik valusad kogemused vajalikud olid ning olen õppinud ennast ja teisi naissportlasi väärtustama. Olen leidnud oma hääle ja taasavastanud armastuse tippspordi vastu, tahaks uskuda, et seekord elutervemalt.

Sa oled valinud aeganõudva täpitehnika, et kujutada kunstiteostel pooltühje palle, mis iseloomustavad sinu sõnul hästi seda, mida tähendab olla naine spordimaailmas. Kirjelda palun pisut oma tööprotsessi.

Teosed on siis põhimõtteliselt tõesti need pooltühjad pallid dekoratiivselt käe peal seismas (alumisel pildil – toim), justkui omamoodi trofeed. Plaanin kolme suuremat täpitehnikas tööd. Mulle meeldib see mõte, kuidas väike täpp tundub suurt pilti vaadates ebaoluline, kuid lõpuks saab sellest midagi imelist. Teosed kujutavad kolme suurema pallimängu, võrkpalli, jalgpalli ja korvpalli elemente, mis omakorda saavad naiseliku ja inimliku puudutuse. Esimene neist kolmest on töös ning ennustan, et ühe töö tegemiseks kulub umbes 150-200 tundi. Teen siis, kui võimalus tekib, vahepeal jäävad laagrite ja reiside tõttu pausid vahele. Seni olin pigem akrüülidega maalinud, kuid täpitehnikat teen pastakaga (felt tip pen), mille puhul meeldib mulle just selle lihtsus. Loodetavasti leiavad need suured ja vinged pildid endale lõpuks ka auväärt kodud.

Lössis võrkpall iseloomustab Kadi sõnul hästi seda, mida tähendab olla naine spordimaailmas.

Selle pildi taga on umbes kaheksa tundi tööd, kuid valminud on ainult kümme protsenti teosest (paberil 106 x 78 cm). Kadi tunnistab, et selleks on kannatust ja aega vaja, kuid mõnikord muutub ta kärsituks ja tahaks juba ise ka valmis tööd näha.

Kas kunst on kogu aeg sinuga olnud või oled selle alles hiljuti enda jaoks avastanud?

Kunst on mulle kogu aeg meeldinud, kuid õppinud ma seda ei ole. Kõik tuleb kuidagi iseenesest. Esimese suurema maali tegin ülikooli esimesel aastal Ameerikas ja peale seda olen enda lõbuks paar maali aastas teinud. Mulle meeldib uusi tehnikaid ja vahendeid katsetada, näiteks eelmisel suvel proovisin pulmakingiks teha epoksiidmaali. Kindlasti annavad ideid ka teised kunstnikud, keda ma Instagramis jälgin, aga enamasti tuleb endal lihtsalt mingi idee pähe ja hakkan tegema. Olen ka mööblit ja kleite teinud. Mulle meeldib igasugune loomingulisus.

Kadi üks varasem pliiatsijoonistus.

Enne projektiga alustamist proovis Kadi joonistada täpitehnikas kassi ning oli tulemuse ja protsessiga väga rahul.

Kas sa näed end tulevikus kunstiga jätkamas?

Ühel ilusal päeval võiksin istuda oma stuudios ja töötada suurte projektide kallal, teha näitusi ja olla hinnatud kunstnik. Kindlasti tahaksin ka heategevuslikult panustada väärt organisatsioonide tegevusse. Üle kõige tahan olla eeskujuks, näitamaks, et kõik on võimalik, kui piisavalt tahta ja selle nimel tööd teha. Seda siis nii kunstis kui spordis.

Epoksiidmaal, mille puhul Kadi kasutas epoksiidliimi valamistehnikas ning ka osa liivast on päris liiv.

Kadi Kullerkann omandas võrkpalli- ja ülikoolihariduse USAs. Tänavune aasta oli talle eriti edukas, kuna võitis diagonaalründajana Tallinna Tehnikaülikooli naiskonnaga kõik kolm välja mängitud tiitlit – Balti liiga, Eesti meistrivõistlused ja karikavõistlused. Otsustavates mängudes oli ta klubi peamine skoorija (Allikas: ERR). Ta tegutseb Teras Beach rannavolle keskuses spordijuhataja ja treenerina.

Share your thoughts

Scroll Up