Kahe sõnaseadja kogemus instaluulega

Autor: Stiina Kartsepp

Instagramist on saanud koht, kus lisaks selfidele ja reisipiltidele jagatakse ka luulet. Sellest on saanud platvorm, kus aastaid sahtlisse kirjutanud inimesed julgevad lõpuks oma loomet ülejäänud maailmaga jagada. Saamaks lähemalt aimu, miks me ikkagi loome ja kuidas on saanud instaluulest nii suur fenomen, võtsin ühendust kahe andeka sõnaseadjaga, kes samuti Instagramis oma loomingut jagavad. Oma kogemusest räägivad Diana (@unetudread) ja Anett (@anettaaugusta).

***

Muide, maailma kuulsaim instapoeet on India juurtega Kanada kirjanik, luuletaja ja illustraator Rupi Kaur, kellel on Instagramis koguni neli miljonit jälgijat. Ta on saanud indu sellistest luuletajatest nagu Anais Nin, Virginia Woolf ja Warsaw Shire ning tema esialgseteks inspiratsiooniallikateks said ebaõiglus, kannatamine ja armastus. Instaluule ehk sotsiaalmeedias leviv luule ja proosa (tihti piltidega läbisegi, lühikesed/poolitatud laused) saigi eriti populaarseks pärast Rupi Kauri debüütteose “Milk and Honey” ilmumist 2014. aastal (eesti keelde tõlgiti 2018). Seal on nii luulet kui ka proosat ning autori enda tehtud illustratsioone. Teost „Milk and Honey“ on müüdud üle kolme miljoni eksemplari.

***

Diana (27), kes elas oma elu kuni 2018. aastani üsna luulekaugelt, tundis ühel hetkel, et temasse kogunenud mõtted ja tunded nõuavad valjuhäälselt väljaütlemist. Noor naine taipas, et tal on rääkida lugu, mida tahab avalikkuseni tuua. Nii sündiski luulele pühendatud instagramikonto @unetudread. Ent peaaegu aasta ei teadnud lugejad, kes selle konto taga on. Diana tunnistab, et otsustas esialgu jääda anonüümseks, sest nii sai ta end julgemalt väljendada. Tänaseks on loomingu autor kõigile teada.

Ka Anett (26) otsustas esialgu jääda anonüümseks ja kasutada varjunime, kuid enam ta selle taha ei poe. 2018. aasta sügisel loodud instagramikonto @anettaaugusta loojaks on andekas luulemeister, kes juba gümnaasiumi ajal tegeles kirjutamisega, luues peamiselt lühinäidendeid ja filme. See aga ei tähenda, et Anetti teekond instaluuleni kerge oleks olnud. Tõttöelda oli ta oma esimese luulepostituse sel platvormil teinud juba varem, kuid tundis siis, et seisab savijalgadel ja on liiga ebakindel.

Hirm on see, mis hoiab tihtipeale inimest tagasi, takistab tegutsemast ega lase täide viia oma väikeseid veidraid unistusi. Me kardame olla haavatavad. Kardame liigselt teiste hinnanguid.

Ajapikku mõistis Anett, et julgus olla haavatav on tegelikult suurim õnnistus. Ta lasi end vabaks ja oli valmis uuesti suure maailmaga oma sõnu jagama.

Kuid kust üldse tuleb vajadus võõrastega oma loomet jagada? Kust tuleb julgus seista vastu haavatav olemisele? Samad küsimused on ka Anetti peast läbi käinud, kuid ühene vastus siin puudub. Võib-olla on tegemist mingisuguse vormiga isekusest või isetusest. Võib-olla on tegu tähelepanuvajaduse või hoopis sooviga teisi inspireerida. Kes teab, aga fakt on, et tänu nendele samadele loomeinimestele, kes on valmis end avama ja oma loomet jagama, pole maailm nii üksluine. Tänu neile saavad nii paljud inimesed inspireeritud ja mõjutatud. Eks luule eesmärk osati olegi pakkuda inimestele äratundmisrõõmu ja võimaldada teatavat samastumist.

Luuletajate loomeprotsess on samuti mind alati huvitanud. Kust täpsemalt tulevad ideed ja mõtted? Kui palju aega ja vaeva läheb ühe luuletuse peale? Kust nad inspiratsiooni saavad? Kas kõik, millest nad kirjutavad, on nende endi kogetu? Kahe poeediga vesteldes ei jätnud ma võimalust kasutamata ja küsisin neilt needsamad küsimused.

Kaks erinevat luulemeistrit, kaks erinevat loomeprotsessi

Diana sõnab, et on püüdnud kirjutada nii, et keerab märkmikus uue valge lehe ette ja üritab siis midagi välja mõelda. Aga see polevat ikka õige asi, tunnistab ta. Üldiselt tuleb see, mis tuleb – ta ei tee palju korrektuure ega kirjuta sama asja mitu korda ümber. Eks luule võlu vast seal peidus ongi.

Anett ütleb, et tal tekib üsna konkreetne mõte, mida tahab välja öelda või mida tahab edasi kanda ja anda, ning paneb siis selle üsna proosaliselt kirja. Hakkab algusest minema kuni jõuab lõppu. Tekib lihtsalt hea mõtte korral selline sisemine hasart, mille tahab kohe endast paberile saada. Anett ei nõustu nendega, kelle arvates ei saa luule kunagi valmis. Tema tunneb tavaliselt ära selle hetke, mil tal ei ole enam midagi lisada.

Inspiratsiooni ammutavad noored autorid ikka teistelt – muusadelt ja sõpradelt enda ümber, inimestelt, kes nendega kuskil samal lainel võnguvad, situatsioonidest tänaval. Enda isiklik kogemus on samuti see, mis sunnib oma segadust paberile sorteerima.

Ühes asjas on kaks poeeti kindlad – nad loovad üksnes siis, kui midagi luua on. Kui tuleb blokk ette või pea on mõtetest tühi, ei hakka nad sunniviisiliselt midagi tekitama. Diana tunnistab, et sel juhul on paras hetk aeg maha võtta, lugeda head raamatut või teha loominguliselt hoopis midagi muud, et endas see pool uuesti üles äratada. Ka Anett ei ehita endale aedu ümber – ta loob siis, kui tal on midagi öelda. Ja iga kord ei olegi. Ei peagi olema.

Aga negatiivset ja halvustavat on inimestel instaluule kohta öelda küll. Mitte kõigil ja mitte tihti, aga on neid, kes hindavad n-ö klassikalist luulet ega suuda väärtustada Instagramis ilmuvat. Isiklikult ma ei tea, kust peaks jooksma piir n-ö klassikalise ja harrastusluule vahel. Kas seal peaks üldse mingi piir olema? Kui inimene loob ja paneb oma kõige sügavamad mõtted kirja, et jagada neid võõrastega, siis ei saa selles midagi negatiivset olla. Jah, võib-olla kasutavad noored luuletajad Instagrami mugavusest, millele viitab ka Anett, kuid see ei tee nende loomet vähemväärtuslikumaks. Instagram on noortele pigem just hea hüppelaud, kust saab indu juurde ja leiab suure tõenäosusega enda ümber ka toetuskonna. Kes siis ei tahaks saada tunnustust ja tunda end väärtustatuna.

Mõlema autori jaoks on luuletamine hobi ja pigem hea vaheldus põhitööle. Anett on erialalt ajakirjanik ning Diana digireklaami spetsialist ja disainer.