Ajakirjanik Anna Teele Orav: ajakirjandus on vahva looming läbi konkreetsuse

Autor: Stiina Kartsepp

Vahel võib juhtuda, et täiskasvanuks saades lapsepõlveunistused tegelikult ei toimi ega sobi. Nii oli Anna Teele Oravaga (24), kelle eluaegne unistus saada näitlejaks lagunes mõne aasta eest koost. Tänaseks on ta leidnud oma väljundi ajakirjanduse näol. Tegu on noore ja andeka Eesti Päevalehe ajakirjanikuga, kes on viimase aasta jooksul avalikkuseni toonud palju konfliktseid ja olulisi teemasid.

Huvitav ja mõtteainet pakkuv vestlus toimus päikeselisel suvepäeval Snelli tiigi ääres. Enim paelus mind küsimus, mis innustab üht noort inimest meie ühiskonna murekohtadest rääkima. See oli vahetu vestlus, mis mind vägagi kõnetas ja inspireeris.

Rõõmustan, kui mul tuleb mõni ülihea idee.
Kurvastan, kui idee elluviimisel kas tööalaselt või muul moel on nii palju takistusi, et mul kaob inspiratsioon ära.
Ärritun, kui tajun Tallinnas liikudes, et linnaruum ja teinekord ka autojuhid ei tee seda liikumist heaks ja loomulikuks, vaid takistavad jala käimist.

***

Oled lõpetanud Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK). Kuidas sai teatrihuvilisest noorest hoopis ajakirjanik? Tuli see sinu jaoks ootamatult?

Kindlasti tuli ootamatult. Ma pole kunagi sihilikult tahtnud ajakirjanikuks saada. Esimesed 18 aastat tahtsin kindlasti näitlejaks saada. Käisin põhikoolis Tallinna Reaalkoolis, pärast mida läksin VHK teatrikooli, mis mulle tohutult meeldis, sest seal see unistus kasvas või sai jõudu. See aeg oli väga vinge, kuigi seal oli natuke selline oma mulli atmosfäär. Kõik sarnased inimesed, kes ainult omavahel suhtlesid ja tekkis selline mull. Mulle tundus lõpuks, et ma tahaks sellele midagi ristivastupidist. Ja võib-olla on ajakirjandus see õige variant, sest olen alati hästi kirjutanud. Pealegi ei olnud sel aastal, kui ma kooli lõpetasin (2015 – toim) lavaka vastuvõttu. Nii otsustasingi minna hoopis ajakirjandust õppima.

Kuidas ülikooli algus sujus?

Alguses mulle see tegelikult üldse ei meeldinud. Seal oli ka palju isikliku elu põhjuseid. Tagantjärele on keeruline öelda, aga mulle tundus, et depressioon kippus ligi hiilima. Varsti (2016. aastal – toim) tulid ka lavaka katsed ja olin ikkagi harjunud selle mõttega, et see on see, mida ma tahan, mistõttu läksin katsetele. Ma ei olnud tegelikult üldse heas kohas endaga ja kogu see olukord oli võõras. Mõistsin sealsamas, et tegelikult see näitlemise asi ei sobi mulle üldse. Ei minu isiku ega iseloomuga. Sel põhjusel ei läinud mul ka katsetel hästi. Seejärel olin küll täiesti nullpunktis ja otsustasin võtta hoopis akadeemilise puhkuse. Läksin kolmeks-neljaks kuuks välismaale vabatahtlikuks ning tagasi tulles töötasin pool aastat ettekandjana, mis oli super kogemus. Ja kui tuli uuesti suvi, siis armusin ja läksin kooli tagasi. Sain järsku aru, et ajakirjandus ikkagi sobib mulle. Lihtsalt võttis natuke aega, et sinna jõuda.

Kas nüüd on see näitlemise unistus täielikult kadunud?

See on täiesti kadunud jah.

Kuidas sa ülikooli kogemusega rahule jäid? Tundsid, et said kvaliteetset haridust?

Võib-olla teen kellelegi liiga, aga vastus on ei. Ma olen alati olnud pigem selline mässumeelne koolisüsteemide suhtes, nii et sealt juba see kallutatus. Mulle tundus õppides ja pärast õppimist, et need kolm aastat saanuks kuue kuuga kokku võtta. Kõik need sotsioloogilised teooriad ja mingid asjad – ma ei näe, kuidas need aitavad mind ajakirjanikuna või siis minu kursusekaaslasi kommunikatsiooni valdkonnas. Tean, et mõned kursusekaaslased vaidleksid mulle siinkohal kindlasti vastu ja see on igati okei. Lihtsalt mina tundsin ülikoolis puudust sellisest kõrgetasemelisest ühiskonnatrendide analüüsist. Ja võib-olla oleks võinud olla sellele vastavat kohustuslikku kirjandust. Kohustuslik kirjandus ülikoolis võiks ju olla. Muidugi pidime lugema, alati pidime lugema midagi, aga need tekstid olid stiilis, et “meedia on oluline”, “meedia mõjutab inimesi”, ja räägime nüüd sellest kaks tundi seminaris. Veidi selline lasteaia viimase rühma tunne oli kohati. Tean, olen ülikriitiline, aga arvan, et kriitika on edasiviiv jõud. Ja enda arvates olin ülikooli ajal ka kriitiline ega elanud seda kuidagi enda sees läbi.

Kuidas sa uuriva ja sügavama ajakirjanduse juurde jõudsid?

Olen alati olnud sellise põhjaliku iseloomuga. Mind huvitavad nii paljud asjad, et ma lihtsalt ei suuda seda 24 tunni sisse ära mahutada. Mind huvitavad asjad süvitsi ja olen tegelikult terve elu otsinud vastust küsimusele “miks?”. Uuriv ajakirjandus ja põhjalikumad lood tegelevad selle selgitamisega. Minu jaoks on seal veel ka see aspekt, et sa teed ühiskonnale ja inimestele head sellega, kui selgitad mõnda keerulist nähtust või teed olulise paljastuse. Tunnen sellise põhjaliku ja uuriva ajakirjanduse taga rohkem seda missiooni, et see ei ole lihtsalt infomüra tekitamine, vaid päriselt oluliste asjade pakkumine inimestele.

Kas selline uuriv ja sisukam ajakirjandus oli kohe su esimene valik või proovisid muid asju ka? Reportaaže, olemuslugusid?

Eks ma olen neid ka teinud. Tahan tegelikult kõike erinevat teha. Ma ei olegi tegelikult endast kui uurivast ajakirjanikust mõelnud. Töötan päevauudiste toimetuses ja see, et mul on olnud võimalus tegeleda nende uurivate teemadega, on lihtsalt tulnud kuidagi. Tahaksingi jätkata mitmekülgselt, et ma ei tegele ainult uuriva ajakirjanduse või ainult kiirete uudistega. See mitmekülgsuse hoidmine on ka lugejatele kõige parem.

Kas teadmine, et sul on lugejate ees nii suur vastutus, on vahel hirmutav ka?

See on väga hea küsimus, sest ma ei ole pidanud varem sellele niimoodi mõtlema. Number üks vastutaja on tõesti ajakirjanik. Juriidiliselt vastutab kogu toimetus, aga ajakirjanik on siiski number üks vastutaja, sest reporterina sa edastad tõtt. See vastutus on ka üks põhjus, miks see töö nii pingeline on. Seda vastutust ma tajun, aga olen ka aru saanud, et vastutus on tegelikult ülimalt hea asi, mida elus võtta. Kõik inimesed võiksid rohkem vastutusrikkaid asju teha ja end selles osas proovile panna.

Kas ja kui raske sulle endale on selliste keeruliste teemade, nagu lastekodulaste saamata jäänud toetus ja vägivald kasuperes, kajastamine? Võtad sa tööd koju kaasa?

Jah, need lood on head näited, sest need on mulle endale ka mõjunud. Selle lastekodulaste loo puhul küsisin välja igasuguseid arve ja arvutasin, kui palju laste toidule, riietele ja vabaajale kulutati. Olin veel tööl, viimane inimene toimetuses, ja hakkasin lihtsalt täiesti kontrollimatult nutma. See oli minu jaoks selline kõige suurem ebaõigluse tajumine. On tohutud summad, mis on üle ja mõeldud selleks, et vanemateta lastel oleks elus parem, kuid neid lihtsalt ei kasutata, mistõttu peavad lapsed täiesti minimaalsete summadega läbi saama. See oli kohutav. See on emotsioon, mis mul on tugevalt meeles.

Mis sa teed, kui soovid puhata ja kõigest eemale saada? Jääb sul üldse muudeks asjadeks aega?

Eks ikka jääb. Tähendab, see esimene aasta on olnud selline küllaltki intensiivne ja mingis mõttes see on õigustatud, sest see ongi alles tööga harjumine ja iseenda tundma õppimine läbi selle töö. Olen kindlasti teinud palju ületunde, aga need on olnud kokkuvõttes ikkagi selle nimel, et saaksin kiiremini aru, kes mina ajakirjanikuna olen ja kuidas ma toimetan. Liigutamine ja trenn on mulle hästi olulised. Raamatute lugemisega on mul aga niimoodi, et mul peab olema võimalus neisse täiesti sisse minna. Võib-olla see on midagi, mida pean enda juures muutma, aga ma ei suuda töönädala sees ilukirjandust lugeda. Mul on siis täiesti teine vaimne seisund, millest saan välja tulla trenni või sõpradega olemise abil.

Ehk sa ikkagi proovid seda vaba aega endale tekitada?

Nüüd proovin rohkem jah. Algus oli intensiivne, aga ma arvan, et see on iga töö puhul niimoodi. Kõiksugu põhikoolid, gümnaasiumid ja ülikoolid, tegelikult mitte ükski neist ei ole vähemalt minu jaoks oma intensiivsuselt täiskohaga tööga võrreldav. Muidugi ajakirjandus ongi tegelikult rohkem intensiivne just selle tähtaegade, ajasurve ja vastutuse pärast, mis iga töö puhul ei ole nii. Intensiivsus ja energia suunamine – enamik on mul läinud töösse, aga samas on see natuke ka alguse asi. Tegelen pidevalt sellega, et leida tasakaalu, aga see on raske, sest mul on kalduvus olla hästi põhjalik. See tasakaalu leidmine on väljakutse.

Kuidas muidu sinu hinnangul Eestis ajakirjanduse tase on? Tehakse kvaliteetset asja?

Mul üks sõber just ütles, et see on küsimus, mida tegelikult ei tohiks kunagi ajakirjanikelt küsida, sest kõik vastavad, et muidugi me teeme oma tööd hästi ja suurepäraselt. Ja eks ma ise ütleks ka, et muidugi me teeme oma tööd hästi, kuigi mulle näib, et USA olukorrast tulenevalt hakkab ka Eestis tekkima selline kahepoolne maailmapilt. Liberaalsus versus konservatiivsus. Mina ise ei defineeri ennast maailmavaateliselt. Ma ei leia, et see on vajalik. Tahan väga mõista erinevaid maailmavaateid ja erinevaid pooli. Kui ongi olukord, et on kaks poolt, siis ma ei taha valida. Arvan, et kui kõik ajakirjanikud suhtleksid pidevalt tugevate konservatiividega, nagu ma seda praegu teen, siis neil silmaring avarduks oluliselt. Üritan enda töös teha nii, et see miks-küsimus oleks lugejale ära selgitatud. Ohtlik on siis, kui ajakirjanikud hakkavad midagi iseenesestmõistetavana võtma. USAs nad ei varjagi, et neil on maailmavaatelised lehed, kuid ma nii loodan, et Eestis seda ei juhtu.

Aga miks see miks-küsimus tihtipeale lugudest ikkagi välja jääb?

Ajasurve ja konkurents on põhjused, miks sellistest igapäevastest uudislugudest see “miks” välja jääb. Kui sul on tänase päeva uudis ja sa suudad selle vastuse küsimusele “miks?” alles homme välja selgitada, siis see ei oma enam tähtsust, sest uudis tuli eelneval päeval ära avaldada.

Oled sa nõus, et ajakirjandus on nn neljas võim? Ja mis tundega sa oma asja ajad, teades, kui suure panuse sa tegelikult annad?

See on lahe tunne. Kui näiteks koroonaaeg siin Eestis algas, siis terviseamet käis meil tegemas kaadritagust briifimist, mil ameti esindaja ütles, et praegusel info- ja koroonaajal on ajakirjandus number üks võim. Kui vaadata koroonaaega Eestis, siis nii ongi tegelikult. Inimesed saavad oma kõige kiiremad uudised ajakirjandusest ja kohe, kui mingi väiksemgi probleem kuskil ilmneb, tuleb see kohe päevavalgele. Koroonaajal on ta number üks võim. Juriidiliselt ta muidugi ei ole number üks võim, aga kui vaadata, kuidas mingid asjad liiguvad ühiskonnas, siis ma arvan, et see on suhteline. Mõju on kindlasti suur.

Miks sa ikkagi lood ja oled valmis võtma selle vastutuse?

Mulle meeldib see küsimuse püstitus just läbi selle loomise aspekti, sest vahel võib tekkida tunne, et sa pole looja, vaid infovahendaja. Mingi info trükkija. Tegelikult aga olen ma terve elu olnud loominguline inimene ja ajakirjandus on vahva looming läbi konkreetsuse. Hästi vastuoluline. Saad küll loominguline olla, aga sa ei tohi fakte mitte kuidagi moonutada ega neid kõrvale jätta. Miks ma olen loominguline? Sest teisiti ma ei saa.

Kas sa tunned, et oled enda käekirja leidnud või kujuned alles ajakirjanikuna välja?

Ma ei ütleks, et olen enda käekirja leidnud. Arvan, et ma katsetan sellega ja alles kujunen välja. Ma ei ole veel kuhugi otseselt jõudnud. Olen teinud häid lugusid, väga häid, aga ikkagi on veidi selline tunne, et iga päev algab uuesti.

Iga lugu algab uuesti.

Jah, iga lugu algab uuesti. Võib-olla ma ei oska end objektiivselt hinnata, aga mulle tundub, et iga lugu on uus väljakutse ja pean iga kord uuesti nullist alustama. Vahel on veel selline tunne, et sellest varasemast kogemusest pole kasu, kuna iga lugu on uus teema. Tegelikult muidugi on kasu.