Koomiksikunstnik Veiko Tammjärv: mingi loominguline kood peab olema kaasa sündinud

Vahel võib midagi täiesti uut ja teistsugust sündida ka ühe pealtnäha tavalise filmiõhtu järel. Graafiline disainer ja koomiksikunstnik Veiko Tammjärv (53) vaatas mõni aasta tagasi vendade Strugatskite samanimelise romaani põhjal tehtud kultusfilmi “”Hukkunud Alpinisti” hotell” ja vaimustus operaatori tööst ning filmi läbivast noir õhustikust ja salapärast niivõrd, et asus kuulsat teost koomiksiks tegema. Viimase aasta jooksul on ta koomikseid joonistanud igal pool, nii rongis, lennukis, kodus laua taga, diivanil, tööl lõunapausil, kohvikus, autos. Kõikjal, kus parajasti võimalust ja aega on olnud. Nüüd ongi koomiksiraamat valmis saanud ja ootab Hooandjas toetajaid.


Mind võlus kohe Veiko meisterlik stiil ja huvitas, kuidas ikkagi selline idee sündis ja milline nägi välja tööprotsess. Pidin neile küsimustele vastused saama ja võtsin temaga ühendust. Veiko otsib hetkel hooandjaid (klikka peale), et enda koomiksiraamat septembrikuuks valmis trükkida. Koomiksist leiab tema sõnul lennukaid vaatenurki, mis omased just graafilistele romaanidele ja koomiksitele.


Rõõmustan, kui “Hukkunud Alpinisti hotelli” trükitud koomiksiraamatut käes hoian.
Kurvastan, kui lendan lennukis, joonistustahvli pliiats põrandale kukub ja saan selle kätte alles siis, kui lennuk maandunud on.
Ärritun, kui mitu päeva järjest vihma sajab.

***

Sul valmis koomiks vendade Strugatskite ulmepõnevikust “”Hukkunud Alpinisti” hotell“. Miks sa otsustasid koomiksiks teha just selle teose?

Koomiksi idee tekkis koos abikaasa Mariga ühel õhtul filmi vaadates. Filmis meenutas operaatori töö kohati koomiksipiltide kompositsiooni ja muljet avaldas loomulikult ka noir õhustik ja salapära. Raamatu lugesin läbi alles siis, kui hakkasin koomiksit tegema. Üllatusin siis, kuivõrd erinevad on raamat ja film. Erinevusi oli nii loo jutustamise kui ka osaliste puhul. Nii ongi see koomiks interpretatsioon filmist ja raamatust. Ideest joonistamiseni jõudmiseks kulus siiski veel umbes aasta. Aega võttis ka autoriõiguste lepingu sõlmimine.

Kuidas sul õnnestus kogu lugu vaid 128 leheküljele panna?

Olen kuulnud, et üks pilt pidi rääkima rohkem kui sada sõna. Koomiksi aluseks võtsin filmi sündmustiku, mis võrreldes raamatuga on paremini jälgitav ja kompaktne. Raamatust tõin koomiksisse momente, mis aitavad toimuvat paremini mõista. Koomiksivormis “”Hukkunud Alpinisti” hotell” on siiski täiesti omaette teos, mille tegin raamatu ja filmi ainetel. Tööprotsessi esimeses etapis visandasingi leht haaval kogu loo paberile, et näha, mis mahuga arvestama pean.

Ava palun pisut seda protsessi, kuidas sa koomiksi tegelased ja üldse selle stiili välja töötasid.

Tegelased on aimatavalt sarnased filmi näitlejatega. Tahtsin, et lugejad, kes on filmi näinud, tunneks loo tegelased koomiksis ära ja ei tekiks segadus tundmatute karakteritega. Koomiksivorm nõuab aga täiesti erinevat lähenemist nii üksikpildile, lehekompositsioonile kui ka värvidele. Isikupärane joonistusstiil on igal kunstnikul käe sisse kodeeritud. Personaalset stiili annab aga veidi kohaldada vastavalt loomingulistele eesmärkidele. Selle loo juures on salapärase emotsiooni loomisel oluline tugev valguse ja varjude kontrast, pikad varjud ja veidi retrolik joon.

Tegid seda koomiksit aasta aega. Kas sa töötasid välja kindla plaani, millal sa joonistad või tegid seda siis, kui parajasti aega oli või kuskilt inspiratsiooni said? Ehk kuidas see viimane aasta sinu jaoks välja nägi?

Kogu protsessi alustades ei kujutanud ma ette, kui palju see minu elu muutma hakkab. Kasutasin joonistamiseks igat võimalust. Vaba aega joonistamiseks pole kerge leida, kui käid tööl ja elad pereelu. Avastasin, et hea võimalus on seda teha iga päev rongiga tööle ja koju sõites. Vahepeal proovisin ka hommikul kella viiest ärkamist, kuid see osutus päris kurnavaks. Kuna töömaht on väga suur ja tähtaeg konkreetne, siis arvutasin välja, kui palju aega mingile etapile või leheküljele kuluda võib.

Kui kaua ühe koomiksipildi tegemiseks keskmiselt aega läheb?

Keerulisema lehekülje kujundamiseks võib kuluda isegi 15 tundi. Koomiksiraamatu joonistamine on süsteemne ja planeeritud töö.

Kas sa tegemise käigus kahtlesid ka endas, et kas sellest üldse tuleb midagi ja kas ikka jõuad?

Pelgasin pigem seda, et kas tulemusega ise rahule jään. Nüüd hakkab tunduma, et jõuan sellise tulemuseni, millega võib rahule jääda.

On sul joonistamiseks oma kindel koht või teed seda näiteks kord kodus, kord kohvikus?

Olen joonistanud rongis, lennukis, kodus laua taga, diivanil, tööl lõunapausil, kohvikus, autos. Tahvel ja pliiats on mul alati kaasas, et võimalusel saaks jälle mõne joone tõmmata.

Veiko tööhoos oma kodus laua taga.
“Mu tööstiil on selline, et nokitsen piltide kallal kuni aeg otsa saab ja tuleb materjal trükki anda,” ütleb Veiko.

Kas sa joonistad tavaliselt vaikuses või meeldib sulle samal ajal näiteks muusikat või raadiosaateid kuulata?

Kuulan joonistamise ajal muusikat, sest see aitab tekitada sellist vajalikku meeleolu, mis omakorda aitab paremini tabada tunnetust.

Millist muusikat sa kuulad?

Mulle meeldib väga lai spekter muusikat. Valin muusikatausta selle järgi, millist emotsiooni hetkel toetada on vaja. Selle tunnetab lihtsalt ära, kas helid pidurdavad või aitavad loomingule kaasa. Spotify keskkonnas koostasin ka “Hukkunud Alpinisti” playlist’i, milles võib koomiksit lugedes mängima panna.

Veiko ei joonistanud mitte ainult koomiksit, vaid tegi ka playlisti sobiva muusikaga, mida koomiksit lugedes kuulata võib. Pildil oleva koodi skaneerimisel saab albumit kuulata.

Joonistad praegu peamiselt digitaalselt. Kuidas erineb tahvelarvutis joonistamine paberile joonistamisest?

Soetasin tahvli omale just selle projekti jaoks. Kasutan iPad Pro-d ja töötan programmis Procreate. Alguses pidin elektroonilise joonistamisega veidi harjuma, kuna paberi tunnetus on teine. Samas võimaldab see mobiilsust, mis tiheda ajagraafiku puhul on muidugi väga oluline. Projekt ei oleks praeguses seisus, kui oleksin kasutanud paberit ja markereid.

Oled palju eksperimenteerinud ja omal käel õppinud. Kust sa inspiratsiooni ja ideid saad?

Kunstihariduse olen saanud Eesti Kunstiakadeemias. Koomiksi valdkonnas on senised tööd pigem eksperimentaalsed: kombinatsioon infograafikast, graafilisest disainist ja koomiksist. Mind on kutsutud oma loomingut näitama paljudele koomiksifestivalidele just tänu omanäolisele stiilile. “”Hukkunud Alpinisti” hotell” tuleb aga pigem traditsioonilises stiilis. Sellega tahan näidata, et oskan päriselt ka joonistada. Filmide ja seriaalide jaoks joonistavad koomiksikunstnikud tihti kaadripaigutusi. Jälgin filmides kaameratööd, et avastada põnevaid vaatenurki ja lahendusi. Huvi pakuvad ka noir’i stiilis filmid, kus on dramaatilised valguse ja varjude kombinatsioonid. Avastasin, et tööprotsessi ajal ei ole hea jälgida teiste koomiksiautorite loomingut, kuna see kipub mõjutama oma isikupärast stiili.

Aga oskad sa niimoodi välja tuua, et kas sul sähvatab mõni hea idee kuskil kindlas kohas mingit kindlat tegevust tehes või tekivad need täiesti juhuslikult ja kõikjal?

Viimati tuli hea idee siis, kui puid lõhkusin.

Koomiks on üks paljudest lugude jutustamise moodustest. Miks sind ikkagi just koomiksite tegemine paelub?

Mind paelub koomiksi puhul autori autoritaarne roll. Tegelikult näeb protsess välja üsna filmi tegemise moodi, aga siin on otsustajaks ainult autor ise. Koomiksikunstnikuna on autori enda teha, kuidas lugu jutustada, milliseid tegelasi kasutada, milline on stilistika, kaameranurk, interjöörid, värvid.

Milliseid koomikseid sa ise loed, kui üldse?

Ma ei loegi neid tegelikult väga. Teiste autorite koomiksite juures huvitab mind pigem visuaalne pool. Viimaselt koomiksifestivalilt Inglismaalt ostsin Hellboy kogumiku. Mike Mignola stiili juures meeldib selline tume ja müstiline õhkkond. Väga hea käega on Itaalia kunstnik Sergio Toppi. Asjakohane siinjuures on mainida ära ka Gennadi Novožilov, kes illustreeris ““Hukkunud Alpinisti” hotelli” järjejuttu 1970. aastal väljaandes Junost.

Kaader filmist “”Hukkunud Alpinisti” hotell”

Kuidas sa kirjeldaksid praegust koomiksikultuuri Eestis? Igasuguste illustratsioonide tegemine on küll populaarne, aga kas ka koomiksikunst on tuntust kogumas?

Hea on näha, et on autoreid, kes omal initsiatiivil Eesti koomiksikultuuri arendavad. Valdavalt antakse välja väikese tiraažiga lühikoomikseid (kutsutakse zine’ks), mida müüakse koomiksiüritustel. See kirjastusviis on autorile finantsiliselt jõukohane. Samuti korraldab Eesti Koomiksiselts autoritele suuremate festivalide külastusi, näitusi ja müüke. Koomiksikultuuri arenguks ja lugeja harimiseks on oluline anda välja siiski täismahus koomiksiraamatuid, mis jõuavad raamatupoodidesse. Mulle tundub, et on õnneks piisavalt entusiastlikke autoreid ja toetajaid, tänu kellele Eesti koomiks tuntust kogub.

Kui kerge või raske on praegu koomiksikunstnikuna läbi lüüa?

Eestis ongi koomiksiga tegelevad autorid ka ühtlasi illustraatorid. Kui koomiksit on üsna raske turustada, siis illustratsioone tellitakse ja nende eest makstakse. Koomiksikunstnikuna tööd leiab pigem kirjastuste juures, mis tegelevadki ainult koomiksitega. Eestis selliseid ei ole.

Oled aastate jooksul teinud rohkelt illustratsioone ja koomikseid, käsitledes selliseid teemasid nagu inimsuhted, linnakultuur ja eesti folkloor. Miks sind just need teemad kõnetavad?

Erinevatel aegadel on köitnud mitmed teemad. Eesti folkloor ja täpsemalt Krattidega seotud lood jõudsid vaatajateni 2017. aastal näitusena ja paari zine vormis. Leian, et eesti folkloor on väga materjalirohke ja ainulaadne, mida tasub näidata oma inimestele ja tutvustada ka mujal maailmas.

Siin lõi Veiko tuntud folklooritegelasele geomeetrilistest kujunditest stilistika. Eesmärk oli anda edasi karakteri välimuse ja stilistikaga tema olemust ja tausta.

Räägi mulle pisut neist illustratsioonidest. Keda sa siin oled kujutanud ja miks?

Selle “Ätt ja imik” seeria mõte tuli mul Treviso koomiksifestivalil. Nägin tänaval üht vanainimest ratastoolis ja last vankris. Nad ootasid kõrvuti foori rohelist tuld. Vaatasin neid ja nägin esialgu teatavat sarnasust liikumisvahendis. Siis leidsin, et imikud ja ätid on nii mõneski mõttes sarnased ja nii see seeria sündiski.

Oled ka välja andnud raamatu „100 hea une lammast“.

Jah, hakkasin mõtlema, millised need sada lammast siis ikkagi on, mida soovitatakse lugeda, kui und ei tule. Tuli välja, et sai kokku päris omapärane lambaseltskond, mis sai raamatu vormi.

Kas sa ise loed enne uinumist lambaid?

Lambaid pole vaja olnud lugema hakata. Kui on päeval piisavalt füüsilist ja mentaalset tegevust, siis uinumisega probleeme pole. 

Oled terve oma elu tegelenud loomisega ja üks selline läbini loominguline hing. Kõik lapsed on ju tegelikult loovad, kuid hiljem lämmatab nii mõnegi loovuse rutiinne argielu. Kuidas sul õnnestus jääda loovaks?

Lapsest peale on mind joonistamine huvitanud ja olen tahtnud osata hästi joonistada. Koolis kasutasin vihikute sisekaasi, et seal kätt harjutada. Õpetajad suhtusid sellesse pigem mõistvalt. Olen loovvallas töötanud juba üle 20 aasta, praegu reklaamifirmas Age Creative loovjuhina. See on hea kombinatsioon, kus loovuse eest makstakse palka. Siiski eeldab reklaamitöö päris palju loominguliste kompromisside tegemist. Siis ongi hea tasakaaluks päris oma loominguga tegeleda.

Mis sa arvad, kas loovaks sünnitakse või on see õpitav oskus? Eks ole ju loovus seotud ideedega ja kõigil tuleb ideedega palju tööd teha.

Olles EKA lõpetanud ja ka töötanud õppejõuna, tundub, et mingi loominguline kood peab olema kaasa sündinud, et saada heaks kunstnikuks, näitlejaks või disaineriks. Kool annab selles osas hea trenni, kus iga päev tuleb poolsunduslikult loominguga tegeleda, et õpingutega edasi jõuda. Ilma trennita ei saavuta ka sportlane tulemust, kuid väga vähestest saavad olümpiavõitjad, olgu tahtmine nii tugev kui tahes.

Mis sa arvad, kas tänapäeval, kui kõik on tegelikult paari kliki kaugusel ja õpitav, on midagi ise tehes ja luues kerge või raske läbi lüüa? On ju ka konkurentsi seetõttu kõvasti rohkem.

Inimesed saavad aru, kui sa teed seda, mis sulle meeldib ja mida oluliseks pead. Kui sinu looming puudutab veel paljusid, siis leiad kindlasti oma publiku. Esialgu, nagu ka äris, toimib toetajate puhul kolme “F” reegel: Family, friends and some other fools. Samas toimib ka see, et kui piisavalt kaua oma rida ajada, siis tundub paljudele, et ajad vist olulist asja. Pannakse “like”.


Raplamaal elav Veiko Tammjärv on graafiline disainer ja koomiksikunstnik, kelle töid on avaldatud mitmetes väljaannetes nii Eestis kui ka piiri taga. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika erialal ja kaasa teinud mitmetel rahvusvahelistel koomiksifestivalidel. Graafika eriala juurde suunasid teda omal ajal koomiksid, mida ta juba varasest lapsepõlvest mäletab. Bitstrupi paks raamat lühiseeriatest. Hiljem “Piilupart, Miki ja teised”. Peale keskkooli lõppu polnud ühtegi teist alternatiivi elukutse valikul, mis oleks konkureerinud kunstikooliga. Konkurss graafika erialale oli väga tihe. Ta proovis kolm aastat enne, kui ta lõpuks vastu võeti. Lisaks koomiksile meeldib talle graafiline disain. Veiko on loonud pakendikujundusi, logosid, suunagraafikat. Tema tööd on saanud auhindu Kuldmuna konkursil ja Eesti Disainiauhindade konkurssidel. Poes näeb tema kujundatud Eggo munapakendeid. Üks huvitavamaid väljakutseid oli ka Alexela kontserdimaja suunagraafika. Hiljem on teda köitnud muu hulgas Roy Lichtensteini looming ja näiteks ka ansamel A-Ha loole “Take On Me” tehtud koomiksi stiilis video. Praegu töötab ta loovjuhina reklaamifirmas Age Creative.

Share your thoughts