Mirjel Reitsnik: mul on kuidagi selline füüsiline vajadus luua
Kunstnik ja viie lapse ema Mirjel Reitsnik (55) on teinud aastakümneid näo-, keha- ja seinamaalinguid. Teda paelub küsimus, miks me loome. Ilmselt on põhjuseks tungiv vajadus seda maailma oma käe järgi paremaks muuta, kusjuures suurim tasu selle eest on kliendi rahulolu. “Selles mõttes ei erine ma kuidagi teistest loomeinimestest,” märgib ta. “Ja käib minugagi kaasas boheemlaslik eluviis ja perioodid, millal värvikott rõõmsalt nurgas tolmu kogub.”
Kohtume Mirjeliga Nõmmel temale kuuluvas Bronto mängutoas, kus ta parajasti tütre sõbrannale kehamaalingut teeb. Ta on hästi lahke ja sõbralik, oleksime nagu ammu tuttavad. Mirjel maalib ja vastab samal ajal küsimustele. Ta ei oska kirjeldada oma stiili ega anda oma tööle nime. See lihtsalt tuleb tema seest kuidagi. Lisaks inimkehadele ja -nägudele maalib Mirjel seinu, sest tavalisele lõuendile maalimine on tema sõnul lihtsalt igav! Mirjeli modelliks on tihtipeale tema gümnaasiumiealine tütar.
Rõõmustan, kui kohtan inimesi, kes ei võta elu liiga tõsiselt.
Kurvastan, kui meie kliima hakkab järjest enam P-Šoti oma meenutama.
Ärritun, kui matslikkus lokkab ja kodune nett jupsib.
***
Sa käid laatadel ja sünnipäevapidudel keha- ja näomaalinguid tegemas. Millised maalingud praegu populaarsed on?
No mis sa ise arvad?
Ma ei tea, kiisud?
Ei, ikka Elsad ja Batmanid! Seda siis muidugi laste seas. Laatadel on neid tegelikult tore teha, sest seal on igasugust rahvast ja on ka rohkem aega. Sünnipäevad kipuvad ikka selliseks, et pooleteise tunni jooksul tuleb teha kümme Batmani ja viisteist Elsat. Laadal teen neid tunni jooksul viis-kuus, võib-olla sada päevas.
Seda on ikka väga palju! Pead sa ka arvet, kui palju maalinguid sa elus kokku oled teinud?
Oh, ei! Võid ise arvutada…
Su töö nõuab väga kindlat kätt. Läheb sul vahel nässu ka midagi?
Jah, igasuguseid asju on olnud. Kui värvidega läheb midagi sassi, siis saab sädelusega vigu katta. Laatadel ja sünnipäevadel on juhtunud, et lapsel lendab tool alt ära või telk lendab tuulega ära. See teeb ikka nalja!
Sa teed enamasti tellimustöid. Kui palju sa oma töös loominguline saad olla?
No ikka saan olla. Vahel antakse vabad käed ja saan improviseerida. Ja kui ka ei anta, siis igav juba ei hakka! Nii nägude, kehade kui ka seinte puhul on tegu kumerate pindadega, mis lisab põnevust. Näiteks seinte puhul tuleb arvestada ettetulevate takistustega, nagu radiaatorid jms. See teebki selle töö huvitavaks. Rutiini ma absoluutselt ei talu.
Kes sinult tavaliselt seinamaalinguid tellivad?
Lasteaedadele olen teinud ja lastetube tahetakse ilusaks teha, kuigi vahel lüüakse viimasel minutil põnnama, et äkki ikka ei sobi ja otsustatakse siis mõne tapeedi kasuks. Siin Bronto toas olen ka kõik seinad üle maalinud.
Sinult küll enamasti tellitakse töid ehk näidatakse või öeldakse ette, mida tahetakse. Sellegipoolest pead ju ka uute trendidega kaasas käima. Kuidas sa seda teed ja üleüldse uusi ideid saad?
Vahel vaatan internetist pilte ja Facebookis jälgin ka välismaa tegijaid. Eks me kõik kopeerime üksteist, päris puhtalt lehelt ju keegi ei tee.
Kunstivorme on igasuguseid ja maalideski saab kasutada kõiksugu tehnikaid. Miks sa ikkagi just nägudele, kehadele ja seintele oled otsustanud keskenduda?
Vaata, esiteks tavaline lõuend on igav! Ja teiseks, kui sa näiteks pildistad, siis emotsioonid ei paista välja, aga kui sa teed lapsele näomaalingu ja laps on seeõttu terve päeva õnnelik, siis see on kõige parem tunne üldse! See korvab ka kõik lapsevanemate sapised kommentaarid.
Sapised kommentaarid?
No on selliseid täitsa näomaalingute vastaseid. Ütlevad ikka, et kellele seda vaja on! Värv läheb laiali ja koledaks. Igasuguseid inimesi on. On neid, kelle jaoks on see neli-viis eurot näomaalingu eest liiga palju, kuigi laps väga tahaks seda. Ja tavaliselt neil vastastel endil on viieeurone õlu või siider käes.
Kas sa oled aja jooksul hakanud neid kommentaare vähem hinge võtma?
Kasvatanud paksu naha? Jah, ma ei võta neid kommentaare enam nii hinge, kuigi ma siiamaani imestan, milliseid lapsevanemaid olemas on. Aga tuleb võtta nii, et maailmas ongi igasuguseid inimesi!
Ma kujutan ette, et selliseid küsimusi on hästi palju, et kas värv läheb laiali, on see ikka ohutu ja kas maha ka tuleb.
Jah, neid asju küsitakse kogu aeg.
On siis need värvid ohutud ja tulevad maha?
Jah! Kasutan spetsiaalseid Hollandist tellitud grimmivärve. Näed, see üks värv maksab 15 eurot! (Osutab tumesinisele värvile laua peal.) Ja üks pintsel on 20 eurot, kujuta siis ette… Aga eks Eestis olegi turg ära solgitud. Vaadatakse, et hea kerge raha, kuigi tegelikkuses tuleb arvestada, et kes paberile oskab joonistada, ei pruugi osata näole joonistada. See on ikka hoopis midagi muud. Palju on seda, et ostetakse mingisugused poevärvid ja sellega rikutaksegi turg ära. Need värvid ei tule maha, ei püsi peal, nahk läheb kärna. Neid, kes seda Eestis korralikult teevad, võib ühe käe sõrmede peal üles lugeda.
Sa ütlesid, et hea kerge raha. Kas selle tööga elab siis hästi ära?
Eks see ole hea kerge raha ikka millegi muu kõrvalt! Kahtlen, et ainult sellega ära elab! (Naerab.) Siis võiks pigem juba lumekuninganna Elsa kostüümi selga tõmmata, makstakse rohkem.
Miks sa ikkagi lood?
Kuidagi selline füüsiline vajadus on luua. Vajadus käia, joonistada, rahva seas istuda ja kuulata, kuidas mind kiidetakse.
Seda on paljud loomeinimesed öelnud, et positiivne tagasiside ja kiitused kannustavad.
Kannustavad jah! Saan suhtlemisest palju energiat. Loomisega on aga see asi, et ma ei ole hiljem kunagi rahul. Vaatan pärast pilti ja mõtlen, et võinuks ikka teistmoodi teha. See on see loomeinimeste haigus, et alati võiks paremini. Loomeinimesed on boheemlased, nad on sellised teistsugused inimesed.
Mirjel Reitsnik elab Tallinnas, kuid on juurtelt saarlane. Ta käis Tallinna 46. Keskkooli kunstiklassis. Seejärel õppis ETKVL Kaubandusliku inventari tehases dekoraatoriks ja Eesti Kosmeetikute ja Juuksurite Erakoolis grimmi ning veel on ta õppinud Eesti Maaülikoolis hügieeninõudeid ilu- ja isikuteeninduses. Ta joonistas juba väiksena väga hästi, mistõttu õpetajad soovitasidki ta kunstiklassi panna. Mirjel teeb näo- ja kehamaalinguid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Viimastele näiteks stiilipidudeks. Lisaks teeb ta ka hennamaalinguid ja ajutisi tätoveeringuid. Ta on tõeline kunstnikuhing, kuid ainult kunstile ta siiski elada ei suudaks. Nii käib ta vähemalt kord aastas reisimas, pildistab ja väisab kinosid. Ja muidugi tegeleb oma lastega, keda on kokku viis! Vahel meeldib talle niisama vedeleda ja talveunes olla. Enda turundamisele Mirjel suurt rõhku ei pane. Info levib enamasti ikka suusõnaliselt. Koroonakriis on ka tema sissetulekut mõjutanud, sest suuri üritusi ei toimu.