Mänguasjadisainer Mari-Liis Lille: loovus saab avalduda siis, kui inimene ei karda, et ta midagi valesti teeb
“Kuidas sina loovust kirjeldaksid?”
“[—] Usun, et inimesed on loovad erineval moel ja nende loovus avaldub erinevas kohas. Kuigi ma kirjutan teiste jaoks mänguasjamustreid, ei küpseta ma ise kunagi kooki ilma retseptita, sest minu loovus ei ole köögis avatud. Kindlasti ei peaks arvama, et on tavalised inimesed ja siis on loovad inimesed, kes on absoluutselt igas valdkonnas kreatiivsed.”
Pianistiharidusega heegelloomade ja -nukkude valmistaja Mari-Liis Lille (40) avastas enda jaoks tosin aastat tagasi heegeldamise ning on tundnud sellest ajast peale lakkamatut soovi luua. Algul katsetas ta internetist leitud õpetuste järgi ning seejärel hakkas juba ise leiutama ja nuputama. Ta on disaininud ja heegeldanud lugematul hulgal mänguasju, loonud tublisti õpetusi ning kirjutanud kolm populaarset käsitööraamatut, mis on jõudnud muu hulgas ka Hollandi ja Korea raamatulettidele. Kõigeks selleks on ta saanud inspiratsiooni oma lastelt.
Avastasin Mari-Liisi kodulehe mõni aasta tagasi, kui tegelesin veel isegi rohkem heegeldamisega. Mulle meeldib tema lugu. Kuidas pianistist ema otsis kolmanda lapse kõrvalt tegevust, proovis õmmelda ja kududa, kuid jõudis siis heegeldamiseni, täpsemalt amigurumi juurde, mis, nagu selgus, oli armastus esimesest hetkest. Ta lõi oma kaubamärgi lilleliis ning sealt edasi hakkas kõik lumepallina veerema. Mari-Liis on pühendanud oma elu sellele, et saaks lastele rõõmu valmistada, ning lapsed on ka tema lõputuks inspiratsiooniallikaks. Palusin tal mõtiskleda loovuse ja ideede üle ning anda soovitusi neile, kes on parajasti “oma asja” otsingutel või kes samuti tegelevad käsitööga ja tahaks sellega sissetulekut teenida.
Rõõmustan, kui päike paistab.
Kurvastan, kui inimesed teevad üksteisele haiget.
Ärritun, kui tekivad ootamatused.
***
Katsetasid ja proovisid laste kõrvalt midagi uut ning leidsid selle, mis tõeliselt silma särama pani ja paneb siiani. Selle oma asja, mille nimel tahtsid pingutada ja kõik omal käel selgeks õppida. Oled väga hea näide sellest, et kui tahta, siis saab. Millist nõu annaksid neile, kes on samuti oma asja otsinguil?
Üks võimalus on mõelda oma hobidele. Kas on mõni, mille võiks pöörata tööks, näiteks käsitöö, aiandus, surfamine, jooga. Või mõelda hoopis oma tugevustele, sest igaühel, sõltumata ametist, on mõni eriline omadus või oskus – olgu selleks siis ürituste korraldamine, vanuritega suhtlemine, taimede tundmine. Samas olen oma tuttavate pealt näinud ka seda, et kui väga pingsalt hakata mõtlema, millist ettevõtlust alustada, siis võib hoopis ummikusse joosta, sest pea läheb justkui kinni. Selle koha pealt olin ise õnneseen, sest heegeldamine tuli ise minu juurde ja kõik kasvas ja arenes loomulikult.
Kas sa oled kahelnud ka, näiteks alguse poole, et kas käsitöö ikka on see päris sinu asi, millele end täielikult pühenduda?
Sukeldusin käsitöömaailma pea ees sisse ja ei kahelnud üldse. See oli nagu puuga vastu pead saamine, armastus. Ma lihtsalt tahtsin seda teha, päevast päeva, hommikust õhtuni, sest niimoodi sain ennast väljendada. Mu plaanid polnud ju alguses üldse suured. Ma ei mõelnud, et sellest saab minu töö. Inimesed ümberringi olid valdavalt hästi toetavad ja see innustas tohutult. Oli ka neid, kes ütlesid, et ega käsitööga ära ei ela, aga tol hetkel polnud mul üldse aega neid kuulata! Ja nii hea, et ei olnud!
Tundub, et heegeldamine ja üleüldse käsitöö on hobi mõttes praegu väga populaarne, kuid oma käsitööhobist töö teha tundub üsna keeruline. Peab tegema väga palju ja hästi, et ära elada. Kuidas see sinul omal ajal õnnestus?
Ega ei õnnestunudki. Kuna minu eesmärgiks oli pakkuda mõnusat kodust käsitööd, mitte muutuda masstootjaks, siis otsisin enda kõrvale paar tubli käsitöötegijat, kes aitasid mänguasju heegeldada. Ise aga keskendusin uute mänguasjade disainimisele ja teisele tõusvale trendile – oma know-how jagamisele käsitööõpetuste kaudu. Kuna õpetuste müük osutus väga edukaks, siis aitas see püsti hoida ka valmismänguasjade müüki, mis polnud kuigi kasumlik ettevõtmine. Nüüdseks on mänguasjade heegeldajaid Eestis juba nõnda palju, et olen oma väikese mänguasjavabriku sisuliselt kinni pannud ja müün taas ainult omaenda kätega valmistatud üksikeksemplare. Maailm pole enam hoopiski selline nagu 12 aastat tagasi. Turg on väga täis ja konkureerida tuleb paljude uute andekate tegijatega.
Millal ja kuidas sa konkurentsi tunnetama hakkasid?
Kui veel viis aastat tagasi tervitati iga uut mustrit ja käsitööraamatut kahel käel, siis nüüd on suur üleküllastumus ja inimesed on muutunud valivaks. Oluliseks on muutunud hoopis oma toodete turundamise ja sotsiaalmeedias suhtlemise oskused. Kuna need pole minu tugevused, siis pean ausalt tunnistama, et see kõik on vahel ka väga väsitav.
Sul on Facebookis ja Instagramis väga suur jälgijaskond. Kui palju sa sotsiaalmeedias ise teisi tegijaid jälgid?
Õige pisut ikka jälgin. Sellega on nii, et väga ei taha teiste tegemistesse süveneda, sest see hakkab oma mõtteid ja ideid segama. Samas natuke peaks teadma, mida teised teevad. Viimasel ajal on väga mitmeid inspireerivaid tegijaid Venemaalt, aga jälgin ka n-ö suuri tegijaid, kes alustasid minuga enam-vähem samal ajal. Näiteks vanad lemmikud on @airali_gray, @aradiyatoys ning uued lemmikud @pricipe_del_crochet, @natura_crochet, @dianapatskun.
Oled sa vahel tundnud ka sellist väsimust või tüdimust, et mõtled, et hakkaks õige midagi muud heegeldama või alustaks hoopis millegi täiesti uuega?
Jah, ikka. Isegi oma unistuste hobiga tegeledes võib tekkida rutiin ja väsimus. Lõpuks on ju disainimine, heegeldamine, pildistamine, kodulehe haldamine ja klientidega suhtlemine väga mahukas töö. Aga olles iseenda tööandja, saab natukeseks aja maha võtta ja ennast laadida. Siiani on entusiasm alati tagasi tulnud.
Aga kui enam ei tule? Kas sul on varuplaan juhuks, kui ühel päeval tüdimus võitu saab?
Kui aus olla, ei ole. Vahel olen unistanud lammaste või alpakade kasvatamisest ja oma lõngabrändi loomisest, vahel hoopis mänguasjapoe avamisest. Aga need on sellised ilusad unistused, mille teostamiseks ma tegelikult veel midagi ei tee.
Mida soovitaksid neile, kes on juba pikalt peas vaaginud mõtet oma käsitööga sissetulekut teenida, kuid kes ei usu endasse piisavalt või ei oska kuskilt alustada?
Soovitaks alustada tasa ja targu. Kohe ei pea rajama ettevõtet, tegema kodulehte ja pakkuma oma kaupa kõikidesse Eesti disainipoodidesse. Võib hoopiski alustada tuttavatele valmistamisest või pisikese veebikaupluse rajamisest mõnele käsitöömüügiga tegelevale platvormile (nt Etsy). Ja sealt saab juba edasi vaadata, mida inimesed toodetest arvavad, milliseid tooteid tuttavad või kliendid rohkem küsivad. Hea on, kui suudad usaldada märke, mida elu ise toob, mitte ei püüa kõigest väest vastuvoolu pressida.
lilleliisi õpinurgast leiab väärt õpetusi
Kuidas anda oma toodetele kaubanduslik välimus
Amigurumi heegeldamine algajatele. Peamised silmused ja tehnikad, mida peaksid teadma
Oled öelnud, et mänguasjade valmistamisest on saanud sinu suurim loominguline eneseteostus. Varasemas elus olid täielikult sees muusikas, olles õppinud ja tegutsenud klaverimängu alal. Kas sa oled terve elu tundnud, et oled loominguline inimene või hakkasid sellele mõtlema rohkem siis, kui laste kõrvalt heegeldamise avastasid?
Usun, et olen lapsest saati loomingulisi tegevusi armastanud. Lisaks klaverimängule meeldis mulle igasugune käeline tegevus – joonistamine, meisterdamine, õmblemine. Tagantjärgi võib ju mõelda, et äkki oleksin pidanud mingil hetkel pillimängu sinnapaika jätma ja hoopis tarbekunsti õppima suunduma. Aga tegelikult me kunagi ei tea, miks on hea, et asjad just niimoodi lähevad, nagu nad lähevad. Usun, et mu käsitööarmastust paradoksaalselt just suurendas asjaolu, et Tallinna Muusikakeskkoolis, kus ma õppisin, käsitöötunde polnud. Tänu sellele pole ma kahjuks kunagi kudunud ühtegi sokki ega kinnast. Aga tänu sellele pole mul käsitöö suhtes ka seda vastikustunnet, mida ma paljude eakaaslaste hulgas kurbusega märkan. Veel üks põnev asi, millele olen aastate jooksul oma loomeprotsesse jälgides jälile saanud, on oskus plaanist kõrvale kalduda ja minna vooluga kaasa. Enamasti toob see häid tulemusi. Ehk siis, ma alustan millegi loomist, mul on joonistus või ettekujutus sellest, mida ma teen. Aga töö käigus hakkavad asjad hoopis teistsugust pööret võtma ja kui sellega kaasa minna, siis sünnib tihtipeale midagi hoopis ägedamat. Midagi sellist, mille peale ma poleks osanud tullagi. Aga see ei ole alati lihtne. Vahel mingi hääl peas lausa kisab, et lõpeta ära, sa pead plaani järgima!
See on tõesti põnev! Oled teadlikult oma loomeprotsesse jälginud ja ilmselt ka loovuse kui sellise peale mõelnud. Kuidas sina loovust kirjeldaksid ja kuidas seda sinu arvates arendada annaks?
Loovus on kindlasti arendatav nagu paljud teised oskused, kuid ennekõike on selleks vaja inimest julgustada. Loovus saab avalduda siis, kui inimene ei karda, et ta midagi valesti teeb. Usun, et inimesed on loovad erineval moel ja nende loovus avaldub erinevas kohas. Kuigi ma kirjutan teiste jaoks mänguasjamustreid, ei küpseta ma ise kunagi kooki ilma retseptita, sest minu loovus ei ole köögis avatud. Kindlasti ei peaks arvama, et on tavalised inimesed ja siis on loovad inimesed, kes on absoluutselt igas valdkonnas kreatiivsed.
Kirjelda veel palun pisut oma tööprotsessi. Kas sul on loomiseks oma kindel aeg ja koht või oled pigem spontaanne ja teed seda siis, kui parajasti aega on?
Muidugi oskan ma ka tellimise peale midagi leiutada, aga kõige paremad asjad sünnivad siis, kui idee tuleb sulle n-ö ise peale. Usun, et minu kõige-kõige paremad asjad on sündinud oma lastest inspiratsiooni saades. Loomise hetkel vajan ma vaikust. Ei mingit muusikat, ammugi televiisorit taustaks mängimas. Tõelises vooseisundis ronin ma peaaegu alati kõigi oma lõngade ja vahenditega põrandale. Ei oskagi öelda miks, aga mulle on lapsest saati meeldinud põrandal õppida ja joonistada. Sellistel tugevatel loovuse hetkedel on lausa valus, kui kell tiksub lõunasöögi tegemise aega ja tuleb töö pooleli jätta.
Kui kaua sul keskmiselt ühe mängulooma heegeldamiseks aega kulub ja kui palju sa neid näiteks ühes kuus teed?
Kui ma teen mõnda konkreetset mänguasja, mille olen juba kunagi varem üles kirjutanud, siis valmib see ühe-kahe päevaga. Pole ausalt öeldes kunagi kokku lugenud, aga ehk viis kuni kümme mänguasja kuus ikka valmib.
Aga kas sa pead arvet, kui palju mänguasju sa elus kokku oled teinud?
Ei pea ja mul on sellest ütlemata kahju. See on selline asi, millega tuleb kohe algusest alustada. Mina seda kahjuks ei teinud, aga kõigile teistele soovitan küll. Kui number omaette eesmärgiks ei muutu, siis võib see väga inspireeriv olla.
Millist tunnet see sinus tekitab, kui oled taas mõne mustriõpetuse, raamatu või mänguasjaga valmis saanud, midagi algusest lõpuni oma käte ja meelega valmistanud?
Erinevalt muusikast just see mulle käsitöö juures meeldibki, et midagi saab päriselt valmis. Ja siis saab seda imetleda ja uurida. Kui vaja, siis ka parandada. Valdavalt kipun olema väga enesekriitiline, põen nende asjade pärast, mis ei õnnestunud. Aga kui ma millegagi tõeliselt rahul olen, siis on selline hea roosa tunne. Eks see on kõigil inimestel sarnane, see soe rahulolutunne millestki, mis õnnestus. Ja kui sinna juurde panna veel mõne lapse rõõmus nägu, kui ta mänguasja kätte saab, või inimeste tänu, kui nad jagavad mu mustrite järgi tehtud mänguasjadest pilte, siis rohkemat polekski nagu vaja.
Mis on amigurumi?
Amigurumi stiil pärineb Jaapanist ja selle nimetus tähendab eesti keeles heegeldatud või kootud täistopitud nukku (jpn ami ‘heegeldatud või kootud’ ja nuigurumi ‘täistopitud nukk’). Stiili eripäraks on, et heegeldatakse spiraalselt, ringe ühendamata ja tööd ümber pööramata. Tulemuseks on kenad ümarad vormid ja ühtlane heegelpind. Detailid (pea, keha, jäsemed jm) heegeldatakse eraldi ning õmmeldakse seejärel kokku. Lihtsamad nukud valmivad üksikute heegeldamisvõtete abil, milleks on kinnissilmus, silmuste kasvatamine ja kahandamine. Keerulisemate puhul võivad lisanduda sambad.
Kas sa näed iga uue mänguasja valmistamist endiselt kui väljakutset, uut võimalust enese loominguliseks väljendamiseks ja ideede elluviimiseks või teed neid kohati juba autopiloodil?
Just selle autopiloodi pärast ma üht ja sama asja väga korrata ei armasta. Ikka tahaks edasi liikuda, katsetada midagi sellist, mida veel teinud pole.
Ütlesid enne, et kõige paremad asjad sünnivad siis, kui idee n-ö ise peale tuleb. Kas sa oled märganud, milliseid tegevusi tehes head ideed sind üles leiavad?
Vahel tulevad ideed enne magamajäämist. Kõige rohkem ideid tuleb aga tegelikult tööprotsessis. Samal ajal, kui ma ühte asja valmistan, tekib juba mõte, mida järgmiseks proovida. Seetõttu on ka inspiratsioonikriisi kõige parem ravi just millegi valmistamine, sest niimoodi saab kõige kergemini uuesti lainele tagasi.
Millised isikuomadused üldse ühele heegeldajale ära kuluks? Olen isegi üht-teist heegeldanud ning mulle tundub, et selleks on vaja kannatlikkust ja pühendumist.
Ennekõike ikka aega ja tahtmist. Aga kindlasti ka kannatlikkust ja süvenemisoskust. Tegelikult annab heegeldamine väga palju tegijale vastu. Kui see tegevus meeldib, siis on sellel tõega teraapiline ja maandav toime.
Kuidas sinu lapsed heegeldamisse või üldse käsitöösse suhtuvad? Kas oled püüdnud neid kaasata?
Lapsed suhtuvad hästi, kuid suurt huvi neil konkreetselt heegeldamise vastu pole. Siiski on nad väga loomingulised olevused. Tütar hea meelega maalib, joonistab, õmbleb ja pigem koob. Lastel on ka suur huvi muusika vastu. Püüan neid lihtsalt julgustada oma “asja” leidma, sest olen kogenud, kui rõõmsaks see inimese elus teeb.
Kui sa ei heegelda, siis mida sa teed?
Joon kohvi, silitan kassi, küpsetan kooki, koristan (see on mu teine maandaja!), jalutan, talisuplen.
Tallinnas elav Mari-Liis Lille on kolme lapse ema ning tema peres on ka kaks tubast Devon Rex kassi – Moorits ja Zeus. Ta on amigurumi edendajana Eestis ning tegeleb enda asutatud firmas by lilleliis OÜ disaineri, fotograafi, müügijuhi ja tootekujundajana. 2014. aasta kevadel ilmus Mari-Liisilt koostöös kirjastusega Varrak esimene mänguasjamustrite raamat „Võluväega mänguasjad“, mis paar aastat hiljem läks inglise ja hollandi keelsena maailma vallutama. Järgnesid tõlked ka hispaania ja korea keelde. Aastal 2016 ilmus eesti keeles juba uus mustrite kogumik pealkirjaga “Kaisuloomakirg”, ning 2019 tõi raamatukaupluste lettidele raamatu “Imeline nukumaailm”. Mari-Liis on õppinud klaveri erialal Tallinna Muusikakeskkoolis ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.