Kunstnik Kadi Mõttus: kõige paremad ideed tulevad õhtul enne magamajäämist või bussiga sõites

“Miks sina ikkagi lood?”
“See on see tunne, see emotsioon, mida ma loomisest saan. Mõni teeb sporti, mõni joonistab. Lõpptulemus on ikkagi see, et saad sealt kätte selle hea tunde. Lood sellepärast, et nii on õige ja nii on vaja.

Kuigi Joonisloomad OÜ omanik Kadi Mõttus (29) on üks neist andekatest kunstnikest, kes hakkas joonistama enne kui rääkima, tunnistab ta, et kui lähedastelt poleks tulnud tõuget kunstiga tõsisemalt tegelema hakata, poleks ta kindlasti sealmaal, kus ta praegu on. Kui toetus ja seljatagune on olemas, annab see indu ja julgust edasi tegutseda.

Kadi Mõttuse joonistused jäid mulle silma Instagramist. Muinasjutulised naivistlikud tööd, mille puhul on näha meisterlikku kätt ja suurepärast annet. Mul tekkis kohe suurem huvi, mis ja kes on nende tööde taga. Pöördusin Kadi poole ja ta oli hea meelega nõus arutlema kunsti, ideede ja loomise teemadel.


Kadi oma kodus Tartus maalimas. Foto: Tea Parts

Rõõmustan, kui saan imetoredat tagasisidet ja fotosid oma töödest interjöörides. Helklevad päikeselaigud seintel on samuti minu täielikud tujutõstjad. 
Kurvastan, kui elus tekitavad situatsioonid, kus ma ei saa aidata, aga tahaks.
Ärritun, kui minule seatud ootusi ei olda nõus ise jälgima (stiilis „sina pead kuulama mind, aga mina sind mitte“).

***

Sa teed omanäolisi äratuntava käekirjaga joonistusi, mis viivad vaataja põnevasse muinasjutumaailma. Kuidas sa nii hästi joonistada oskad?

Alustasin joonistamisega juba hästi varakult – ema sõnul hakkasin enne joonistama kui rääkima! (Naerab.) See on kuidagi terve elu minuga kaasas käinud.

Kas su pere on ka kunstiga seotud?

Kui ma sündisin, käis ema parajasti kunstikoolis. Olin suhteliselt rahutu laps, kes nõudis kogu aeg tegevust. Ema leidis, et selline käeline tegevus muudab mind rahulikuks ja lasi mul palju joonistada. Ema on kunstikooli lõpetanud, aga töötab muul alal. Isa on pillimees ja õde õpib Tartu Ülikoolis kunstiajalugu ja on tänavakunstituuride giid.

Sa ei läinud peale gümnaasiumit kunstikooli, vaid otsustasid hoopis maastikuarhitektuuri õppida. Miks nii?

Üritasin peale gümnaasiumit kunstikooli sisse saada, kuid jäin täpselt joone alla, sest sain sisseastumiskatsetel kompositsiooni osa eest null punkti! Kuna mulle on loodus alati meeldinud, otsustasin minna maastikuarhitektuuri õppima. Bakalaureuse järel sain aru, et see ei ole päris see, mida ma siiski teha tahan. Magistrisse läksin õppima linna- ja tööstusmaastike korraldust, kuid sel alal on raske tööd leida. Kuigi ma ei tööta praegu kummalgi alal, andis kool mulle palju igapäevaseid teadmisi. Näiteks, kuidas aega planeerida ja süstematiseeritult tegutseda.

Millal sa ikkagi tõsisemalt joonistamisega tegelema hakkasid? Mis selleks tõuke andis?

Mäletan, et tudengina müüsin sõprade ringis hästi odavalt mõned oma tööd, et natukenegi lisaraha teenida. Pidasin samal ajal ka blogi, mille kaudu tulid tasapisi tellimustööd, eriprojektid ja koostööpakkumised. Kunstimüügiga hakkasin tõsisemalt tegelema palju hiljem. Mu raamatupidajast elukaaslane utsitas, et oma ettevõtte kaudu on palju lihtsam kunsti müüa ja nii tegin paar aastat tagasi ka oma ettevõtte.

Võib tunduda, et kuna sa oled loomult andekas, siis sulle tuleb kõik väga kergelt kätte. Ent laia maailma ette oma loominguga minna nõuab siiski julgust. On sul olnud selliseid hetki, mil sa endas kahtled?

Neid on väga palju olnud. Kui ei oleks lähedaste poolt seda tõuget tulnud, et võiksin asjaga tõsisemalt tegeleda ja küsida oma kunsti eest tasu, siis ma ei oleks kindlasti seal, kus ma hetkel olen. Lähedaste toetus on mulle väga oluline.

Sa teed kõiki oma kunstiprojekte ja tellimustöid päevatöö kõrvalt. Kas see tekitab vahel pinget ka?

Pingeid tekitavad ootamatud muutused, kui näiteks tähtaeg liigub edasi või tagasi. Ja siis on veel see ootuste teema, et ma pean suutma tajuda, mida minult töö tellinud inimene täpselt tahab. Enamasti ongi keerulisemad momendid seotud tellimustöödega, aga kui jääb aega ka niisama joonistamiseks, siis see annab sellise mõnusa tasakaalu.

Üks asi on hästi joonistada, kuid tänapäeval peab oskama ka end turundada, et selles meeletus infomüras silma paista. Kuidas sa seda õppinud oled?

Töötan kaubanduses juhtival kohal, kus tegelen iga päev müügiandmete analüüsi ja müügitöö planeerimisega ning saan neid teadmisi rakendada ka kunstiga tegeledes. See marketingi osa on minu jaoks muidugi uus ja põnev. Jälgin ka selleteemalisi podcast‘e ja muid lehekülgi, et saada rohkem teadmisi, kuidas internetis ennast ja oma töid reklaamida.

Kadi kodus maalimas. Foto: Tea Parts

üliabstraktne kunst ei kõneta, ülirealistlik ka mitte

Ilmselt oled sa ka kunsti vallas palju omal käel õppinud?

Olen ikka. Youtube’is on palju õpetusvideoid erinevatest akvarellitehnikatest. Näiteks, kuidas värvi vedelemaks teha või üle lakkida, et töö kauem vastu peaks. Hoian end kursis välismaal levivate trendidega. Kui näen mõnda ilusat tööd, uurin kohe järele, milliseid vahendeid on selle puhul kasutatud.

Kas sa soovitaksid Youtube’i videoid ka neile, kellel ei ole üldse kogemust, kuid kes tahaks ka vesivärvidega maalima õppida? Või peaks alustuseks ikka mõne kursuse läbima?

Kursused on ka head, kuid need on tavaliselt tasulised. Kõige lihtsam on alustuseks vaadata ikkagi Youtube’i videoid. Iseõppijale on sellised õpetusvideod kõige paremad, sest nende tegijad on kunagi ise alguspunktis olnud ja oskavad kõike väga lihtsalt seletada.

Foto: Tea Parts

Millist kunsti sa ise jälgid?

Mulle meeldib selline värvilisem kunst, nagu ma ka ise teen. Üliabstraktne kunst mind eriti ei kõneta, ülirealistlik ka mitte.

Milline kunstnik sind viimati üllatas?

Edward von Lõngus, kelle “Viimsepäeva katedraali” ma suvel vaatamas käisin. See oli hästi ühiskonnakriitiline ja sundis iseendasse vaatama.

Miks sa ikkagi pole jätnud palgatööd kus seda ja teist ja ei tegele ainult loomise ja kunstiga?

Ma ei välista midagi. Aga eks see loominguga elatise teenimine ole kahetine asi – ühelt poolt tahad tegeleda sellega, mis huvi pakub, teisalt aga – kuidas tagada sissetuleku stabiilsus ja hoida kirge?

Ma ikkagi mõtlen, et kui loomine muutub üks hetk kohustuseks, siis kas see mitte ei pärsi loomingulisust?

Ilmselt kardetakse, et kui hobi muutub tööks, siis tuleb teha ka tellimustöid, mis huvi ei paku. Ja eks seda pinget ole rohkem. Samas on mul päris palju tuttavaid, kelle põhitöö ongi loomine ja ma näen, et nad on õnnelikud. See on kõige tähtsam.

Kui me nüüd tagasi sinu tööde juurde tuleme, siis sa annad enamasti loomade ja looduse kaudu edasi igapäevahetki, millega on kerge samastuda. Sa lood oma värviliste teostega inimeste kodudesse rõõmu ja täiesti uusi maailmu. Sa pead küll vist siis ise ka rõõmus inimene olema!

Ma arvan, et kunst võikski inimestele pigem rõõmu tuua! Kunst peegeldab minu puhul küll paljuski seda, mis mu enda elus parajasti toimub.

Miks su kunstiteoste peategelasteks just loomad on, mitte näiteks inimesed?

Kusjuures koolis meeldis mulle ka inimesi ja portreesid joonistada. Gümnaasiumi lõpus hakkas aga levima hästi detailiderohke ja värviline popkunst, millega minagi kaasa läksin. Aja jooksul on välja kujunenud loomad ja mu praegune käekiri. Mulle meeldib läbi loomade igapäevahetki kujutada.

Su looming võib ju veel ajas muutuda. Kui avatud sa uuele oled?

Ma ei välista tõesti midagi. Võib-olla proovin akrüülvärve või guašše. Võib-olla muutuvad ajas joone pehmus, detailid või hajutamise stiil. Kui ka näiteks minu mõne aasta taguseid töid vaadata, siis praegused on palju helgemad.

Sa kujutad oma piltidel igapäevahetki ja ilmselt ei tule sul ideid kaugelt otsida – saad neid elust enesest. Aga kuidas sa ikkagi mõtteid kogud ja talletad? Kus sul kõige paremad ideed tulevad?

Kadi kass Virsik on teda palju inspireerinud. Foto: Tea Parts

kõik ideed saavad kohe kirja

Kõige paremad ideed tulevad õhtul enne magamajäämist või bussiga sõites. Sõidan Tartust vanemate juurde Võrru või siis Tartus ühest linna otsast teise tööle, nii et sõitmist on omajagu. Kui keegi midagi naljakat ütleb või ma midagi hästi naljakat näen, panen selle kohe kirja. Mul on telefonis pikk nimekiri ideedest. Näiteks võin sealt kunagi hiljem leida sõnakombinatsiooni “konn, pikad jalad” ja saan kohe aru, mida ma sellega mõtlesin. Üheks inspiratsiooniallikaks on kindlasti ka minu kass Virsik, kes teeb igasuguseid tobedaid asju. Kõik minu kassipildid on temast inspireeritud!

Kui me nüüd konkreetsemaks läheme, siis kuidas sündis teos “Metamorfoos“?

“Metamorfoos“

See lugu sai alguse juba kaheksa aastat tagasi. Tahtsin kujutada karusid läbi värava või ukse kõndimas ja kasukavärvi vahetamas. Katsetasin mis ma katsetasin, aga seda õiget tunnet ei tulnudki peale ja sinnapaika ta jäi. Seda kuni käesoleva aastani. Teadsin, et see pilt peaks olema suur ja mõjuv ning praegu ongi see üks suuremaid töid, mis ma loonud olen – originaal on 60 x 90 sentimeetrit. Kuna teose teema on isiklik, siis ei plaani ma seda ka vähemalt lähiajal müüa, kui üldse. Karude joonistamine on mind alati paelunud, sest mulle tunduvad nad väga rahulikud ja kaalutlevad, samas jõulised. Kasukavärvi vahetus ja rada väravast läbi on väga sümbolistlikud, kujutades eluteed ja erinevaid „minasid“ selle jooksul. Erinevad sündmused on andnud mulle oma värvid. Laiskloom selle all tuletab meelde, et tark ei torma ja ilusad asjad tärkavad, kui nendeks aega anda. Väikesed detailid siin-seal on samuti olulised kogu temaatika edasi andmisel. Kes külla tuleb, võib seda teost kümneid minuteid uudistada.

Aga kuidas sündis pilt hundist porgandite taustal?

“Võidukas”

„Võidukas“ sündis väga lihtsal põhjusel – eelmises kodus oli meil galeriisein, kust oli üks väiksemas formaadis teos puudu. Ma armastan porgandeid ja neid kohtab ka minu teistes töödes väga tihti – see hunt aga on eriti porgandirohkesse pilti sattunud! Võidukas ilme ja poos on kindlasti motiveerivad ning tekitab endaski suure saavutamiskihu. „Võidukas“ annab väga laia tõlgendamisruumi ning igaüks, kes seda vaatab, võib leida selles midagi iseendale omast. Praeguseks on pilt endale uue kodu leidnud.

Sul on seega töid, mis on valminud pikema aja jooksul ja töid, mille sa oled kohe valmis teinud. Palju sul selliseid töid on, mille juurde sa ikka ja jälle tagasi pöördud?

Ideid jääb ikka õhku ja vahel realiseeruvad need kunagi hiljem. On ka üks konkreetne teos, mida ma kunagi aastaid tagasi alustasin ja mille ma alles nüüd kevadel koroonaajal lõpetasin. Mõtlesin, et tuleb vanast taagast lahti saada! (Naerab.)

‘Mi casa es su casa’, mille Kadi aastaid hiljem tänavu koroonaajal lõpetas.

Kirjelda palun veel pisut oma joonistamisprotsessi. Millest sa alustad ja kui kaua kõik kokku aega võtab?

Teen oma töid segatehnikas. Üldiselt visandan pliiatsiga kontuurid, seejärel teen tindipliiatsiga esialgsed jooned ning siis värvin. Kõige lõpus tulevad alles detailid. Kihtide vahele peab jääma kuivamise aega ning kõik kokku võtab nädal või kaks olenevalt formaadist. Mõne töö puhul võib valmimisaeg olla ka oluliselt pikem.

Esialgu joonistab Kadi hariliku pliiatsiga pildi valmis.

Seejärel teeb tindiga jooned ja siis värvib vesivärvidega.

Kõige viimasena tulevad detailid.

Kas sa oled üldiselt oma töödega rahul, kui need lõpuks valmis on või kipub kripeldama jääma, et saanuks paremini?

Enamasti olen ikka rahul. Kui ma juba poole töö pealt näen, et see ei meeldi mulle, siis teen kohe uue versiooni või vigade paranduse.

Kas sul läheb vahel midagi sassi ka või juhtub äpardusi?

Läheb küll! Värvimisega on alati see risk, et käsi läheb peale või kass jookseb pildist üle.

Kas su kass on siis päriselt ka mõnest su tööst üle jooksnud?

On küll! Aga õnneks on akvarelli kerge parandada. Seda saab n-ö üles sulatada, kui värv veel ära kuivanud ei ole.

Milline on see keskkond, kus su tööd sünnivad? Meeldib sulle töötada laua taga või maas, loomuliku- või tehisvalgusega, vaikuses või muusikaga?

Maalin oma kodus laua taga ja taustaks on enamasti ikka muusika, mis tekitab mõnusa atmosfääri. Minu jaoks on väga oluline keskkond, kus ma maalin. Mingisuguse stamparusaama järgi tuleb kunst siis, kui oled hästi kurb või kõik on hästi sassis, aga mulle meeldib maalida ilusa ilmaga, kui kõik on valge ja helge. Minu jaoks on hästi oluline ka kodutunde tekitamine. Tahan, et mu ümber oleks palju ilusat ja head. Et kodus oleks palju taimi, loodust ja muidugi lemmikloom.

Kui palju su elukaaslane su loomeprotsessi sekkub? Kas näitad talle ka enne avalikustamist oma töid?

Elukaaslane käib ja uudistab ise, millega ma tegelen! (Naerab.) Muidu ettevõtte puhul on meil hea kombinatsioon, et mina joonistan ja tema jälgib, et arved makstud saaks!

Kui oluline on sulle üldse tagasiside, tunnustus?

See on mulle väga oluline. Kui keegi kirjutab mulle või saadab pildi mõnest mu tööst oma koduseinal rippumas, siis see on väga lahe! Tagasiside on hästi oluline. Just see, et inimene võtab aja kirjutamiseks või aja, et pilti teha.

Foto: Tea Parts

võimalusi on rohkem, vabadust on rohkem

Kas sulle muidu tundub ka, et kunsti on kõikjal rohkem kui varem? Näiteks linnapildis, kohvikute ja kultuurimajade interjöörides, virtuaalruumis.

Võimalusi on tõesti rohkem tekkinud ja vabadust on rohkem. Varem pidi kõvasti pingutama, et silma jääda. Tänapäeval on see ikka palju lihtsam. Kõik on rohkem avalik ja kõik on rohkem võrdsed, mis on imetore! Antakse ka noortele võimalus.

Sinu looming on selgesti tuntav ja teistest eristuv. Tänapäeval loomevallas originaalne olla tundub aga üsna keeruline, sest nii paljud asjad on juba tehtud. Või ei ole see ikka nii keeruline?

Ma arvan, et see ei ole keeruline juhul, kui sa suudad lahti lasta neist asjadest, mida sa näed. Paratamatult jälgime ka teisi tegijaid ja laename neilt mõtteid, ent kopeerida ei ole mõtet, vaid tuleks leida oma väljund. Raske on olla sina ise, kui sa tahad olla keegi teine. Tasub ikkagi teha seda, mis sind ennast kõnetab.

Oletame, et ma olen leidnud selle asja, mis mind kõnetab, aga konkurents selles vallas on tihe. See minu asi on küll natuke teistmoodi, aga võib-olla tehakse see idee maha või mis veel hullem, kedagi ei huvita…

Ilma proovimata ei saa teada. Alustadki näiteks Instagrami kontost ja vaatad, kuidas inimesed reageerivad. Ei peagi võtma suunaks, et hakkad kohe sellega raha teenima, vaid alguses tasuks enda asja teha hobina. Kui see hakkab sisse tooma, on muidugi eriti hästi. Arvan, et oma asjaga võiks alustada siis, kui sa tunned, et sa ei ole veel täitsa valmis. Ehk ei tasuks jääda ootama seda õiget hetke, sest seda ei tarvitse kunagi tulla.

Mida tähendab sinu jaoks loomingulisus?

See on vabadus olla sina ise ükskõik millise meediumi läbi.

Miks sina ikkagi lood?

See on see tunne, see emotsioon, mida ma loomisest saan. Mõni teeb sporti, mõni joonistab. Lõpptulemus on ikkagi see, et saad sealt kätte selle hea tunde. Lood sellepärast, et nii on õige ja nii on vaja.

Kadi Mõttus on Võrumaa juurtega vabakutseline kunstnik, kellel on oma ettevõte Joonisloomad OÜ. Kadile on alati joonistamine väga südamelähedane olnud – väidetavalt õppis ta enne pliiatsit käes hoidma ja joonistama kui rääkima. Kadi on korraldanud mitu isiknäitust, teinud kaasa erinevates projektides ning müünud lisaks raamitud joonistustele ka enda tehtud postkaarte. Hetkel tegeleb Kadi aktiivselt tööde müügi ja eksponeerimisega. Kadi loomingule on iseloomulik unenäolisus, tugev kontuur ja julge värvidekasutus. Segatehnikas teoste lemmikteemadeks on floora ja fauna, inimfiguur on töödes pigem erandiks.

Share your thoughts