Kirjastaja René Tendermann: kui olen päev otsa lugenud, siis õhtul vaatan suure mõnuga mõnda telesarja või kuulan muusikat

“Kas sa pead end loominguliseks inimeseks?”
“Olen loomingulise inimese abimees, kellele langeb mõni loomingulise inimese geniaalsuse kiireke.”

Kirjastaja, tõlkija ja toimetaja René Tendermann (48) toimetab päevast päeva kümmekonna raamatu tekstidega, mistõttu vabal ajal õhtuti ja nädalavahetuseti eelistab ta hoopis vaadata mõnda head telesarja või kuulata muusikat. Kolm kuud aastas laeb ta enda patareisid Hiiumaa metsade vahel, kus putitab üles kümme aastat tagasi ostetud vana talu.

Nägin sügisel Viru keskuse Rahva Raamatu tahvlil teksti, et sarilugeja René Tendermann soovitab krimikirjandust. Sarilugeja… kui huvitav! Mistõttu võtsingi temaga ühendust ja küsisin mõned küsimused raamatute lugemise, kirjastamise ja ideede kohta.

Rõõmustan, kui näen ilu.
Kurvastan, kui näen koledust.
Ärritun, kui kohtun rumalusega.

***

Märkasin Rahva Raamatu poes tahvlit, millel seisis, et sarilugeja René Tendermann soovitab krimikirjandust. Kui palju raamatuid sa siis loed?

Kirjastajana loen ma kogu aeg, peamiselt küll inglise keeles. Agendid saadavad igal nädalal uute raamatute käsikirju, millega pean tutvuma. Suurem osa raamatuid jääb aga pooleli kohe, kui huvi kaob või on tunne, et olen seda juba lugenud. Vabal ajal loen eestikeelseid raamatuid. Tutvustan kord kuus Kuku raadios häid raamatuid ja nende nelja raamatu leidmiseks pean end ilmuvaga kursis ja vormis hoidma.

Kas sul on ka oma lemmikžanr või loed kõike?

Kirjastajana annan välja palju krimiraamatuid ja olen üsna hästi kursis selle žanri uudistega. Aastaid olen välja andnud noortekirjandust. Noored on nõudlik publik, nende tähelepanu on raske püüda, raamat peab hea olema, et see lõpuni loetaks. Mul on hea meel, et minu noortele suunatud raamatud on üldiselt pälvinud kiidusõnu. Ise loen suurima rõõmuga nn väärtkirjandust, mis kõlab liigagi uhkelt, aga parema puudumisel pean seda terminit kasutama. Mu absoluutsed lemmikud on Alessandro Baricco oma lühikeste, aga võimsate romaanidega (nt „Siid“, „Veretult“), Donna Tartt, Kazuo Ishiguro, Anna Gavalda.

Millised raamatud sul praegu pooleli on?

Praegu on pooleli kuus raamatut, millest pooled on eesti- ja pooled inglise keelsed. Kaht raamatut julgen pimesilmi soovitada – Kadri-Ann Sumera „Seitsme aja raja taga“ ja Joseph Helleri „Nõks-22“, mida soovitasin ka Kuku raadios. iPadis on avatud Etaf Rumi romaan „A Woman Is No Man“ ja Cara Hunteri Fawley-sarja viies osa.

René raamatusoovitused

Delia Owens „Kus laulavad langustid“
Sally Rooney „Normaalsed inimesed“ (ilmub varsti Varrakult!)
Elena Ferrante „Napoli“ romaanide sari („Minu geniaalne sõbranna“)
William Boyd „Sulnis embus. Amory Clay mitu elu“
Joseph Heller „Nõks-22“
Kate Elizabeth Russell „Minu sünge Vanessa“
John Gribbin „Teaduse ajalugu“.

Kui sa nii palju raamatuid loed, siis kas sul üldse millekski muuks ka aega jääb? Näiteks filmide vaatamiseks?

Ma teen tekstidega tööd. Võin lugeda terve päev mõne käsikirja korrektuuri või äsja saabunud inglise keelse raamatu PDF-i ja pole ime, et õhtuks on lugemisest juhe koos. Minu jaoks on tihti ajaviiteks filmide ja telesarjade vaatamine või klapid peas muusika kuulamine. Praegu vaatan suure mõnuga prantsuse sarja „Helistage mu agendile!“ (ETV2 pealt – toim) ja klappides laulab London Grammar.

Kuidas meil selle lugemisega siis lood on? Kas paberraamatuid ikka loetakse nii nagu varem või saab selles osas mingeid muutusi täheldada?

Arvan, et lugemisega on kõik korras. Suurem osa lugejaskonnast hindab endiselt paberist raamatu „tunnet“ ja lõhna. Kõvasti on olukorda muutnud Elisa Raamat oma raamatukoguplatvormiga. Elame, näeme, kuidas muutub pilt järgmisel aastal, kui audioraamat lugejaid püüdma hakkab.

Mida sa soovitaksid neile, kes tahaks ka kangesti lugeda, aga kuidagi ei jõua selleni? Kuidas sellist harjumust (uuesti) sisse viia?

Kui üldse ei jõua, siis ei jõua. Ma ei julgeks küll kedagi sunniviisil raamatu taha suruda. Nagu paljude asjadega, on ka lugemisega nipp hästi lihtne: tuleb aega võtta.

Aga mida soovitaksid neile, kes tahaks lugeda ja leiaks selleks ka aja, kuid ei tea, mida lugeda, sest valik on lihtsalt nii suur?

Soovitajaid on palju. Üks viis häid raamatuid leida on edetabelite jälgimine – kui raamatut ostetakse, peab selle taga mingi võluvits olema. Sotsiaalmeedias on palju lugemisgruppe ja blogijaid-vlogijaid, kelle arvustustel ja soovitustel võib samuti pilku peal hoida.

Ammu on räägitud sellest, et aina vähem viitsitakse või suudetakse pikkadele tekstidele keskenduda ja neid mõista. Kas keskendumist saab kuidagi õppida?

Ma arvan, et see probleem kimbutab neid, kes pole harjunud raamatuid lugema. Ma ei ütle, et kõik peaksid raamatuid lugema. Mulle meeldiks mõelda, et see harjumus aitab.

Rääkides veel su tööst, siis kuidas sa end nende kolme rolli vahel – kirjastaja, toimetaja ja tõlkija – jagad?

Tõlgin siis, kui on aega. Viimasel ajal ei ole aega olnud. Kirjastajana saan tõlkimiseks valida raamatu, mis mulle sobib. Kui meeleolu ja raamatust kiirgav emotsioon tundub õige, siis on hea tõlkida, raamatu ja autoriga samal lainel olla. Kirjastaja kaks olulisemat ülesannet on valida avaldamiseks väga häid raamatuid ning seista selle eest, et töö oleks tehtud kvaliteetselt. Lihvin ja voolin raamatut seni, kuni olen sellega rahul ja see on kliendile pakkumiseks valmis. Ma ei taha, et minu raamatute lugeja pettub, sest see on halvasti tehtud – tõlge, toimetamine, kujundus, kõik peab olema tipp-topp. Raamat on luksuskaup, mis ei pruugi meeldida, nagu iga lõhnaõli ei sobi kõigile. Aga see peab olema superluks – hästi tehtud.

Kui palju käsikirju sa näiteks kuus läbi loed?

Loen harva käsikirja lõpuni, suurem osa jääb pooleli. Need, mille lõpuni loen, jõuavad tavaliselt ka lepinguni. Arvan, et mul on pidevalt avatud umbes kaheksa kuni kümne raamatu tekstid.

Kas sind suudetakse veel värske lähenemisega üllatada?

Väga paljud teemad käivad lainetena ehk ühel hetkel on popp naine rongis, teisel hetkel on see naine aknal. Peab ära tundma trendi loova romaani või tabama ära trendi alguse. Hiljem pole mõtet kümnendana rongile joosta, nagunii oled hiljaks jäänud. Kui tead, et magasid maha hea raamatu, oota uut. Pole vaja teha „midagi peaaegu sama head“, mida kõik teised juba teevad.

Kuidas kirjastaja tööprotsess üldse välja näeb?

Kui kirjastajale raamat meeldib, tuleb teha analüüs, kas raamatut sobib ka eesti keeles välja anda. Kui sobib, siis peab plussid ja miinused, nii rahalised kui ka kirjanduslikud, ritta panema ja otsustama.

Ütleme, et tahaksin ka kirjastajaametit proovida. Millest ma alustama peaksin?  

Raamatuturu ja trendidega võiks kursis olla. Mingi pilt peab olema sellest, mida on viimastel aastatel välja antud. Ainult siis saab teha midagi täiesti uut ja enneolematut. Raamatumüüjad teavad soovitada, mis teemal võiks proovida. Aga nende soovitused tuleb alati läbi kaaluda, sest riski võtab ikkagi kirjastus.

Kuidas sa tavaliselt aja maha võtad, et mõelda ja enda patareisid laadida?

Kümme aastat tagasi ostsin Hiiumaale vana talu ja seal jagub mitme maja vahel joostes töid varahommikust hilisõhtuni, kusjuures nende tööde tegemist võib ka omamoodi trenniks pidada. Olgu päev kui väsitav tahes, õhtune saun pakub mõnusat lõõgastust. Hiiumaal elan kolm kuud, sel ajal linna eriti ei satu.

Ja seal tulevad head ideed?

Hiiumaa on otsekui vanajumala seljataga. Juba praamil vajub mingi raskus õlgadelt, linnakära ja närviline sahmimine jäävad mandrile. Mõtted on selgemad ja uusi ideid on rahulikum setitada. Hiiumaa muide kubiseb suvel kultuuriinimestest, midagi erilist selle saare õhus peab olema.

Kas sa pead end loominguliseks inimeseks?

Olen loomingulise inimese abimees, kellele langeb mõni loomingulise inimese geniaalsuse kiireke.

Miks sa teed seda, mida sa teed, kui maailmas on nii palju valikuid?

Arvan, et teen õiget asja. Valikuid ongi palju, aga tuleb enda tee üles leida. Ja kui see on leitud, peab tegema kõik selleks, et olla nii lähedal parimale kui võimalik.

René Tendermann on kirjastaja, tõlkija ja toimetajana ilu- ja noortekirjandust välja andnud 17 aastat, ning on Paabeli Torni tõlkeauhinna laureaat. Praegu töötab ta kirjastajana Rahva Raamatus. Ta elab koos tütre Emma ja 20aastase pensionipõlve pidava kassiga Tallinnas, kuid veedab suve tavaliselt Hiiumaal. Vabal ajal püüab ära vaadata olulisemad näitused Tallinnas ning kord-kaks aastas ka Pärnu ja Tartu kunstimuuseumide saalidele tiiruke peale teha. Tal ei ole õrna aimugi, kui palju raamatuid ta elus kokku on lugenud.