Kaks korda rinnavähi seljatanud Anneli Uus: mind aitas väga palju päeviku pidamine

Advokaat ja vanatehnika huviline Anneli Uus on kaks korda võidelnud rinnavähiga ja selle ka võitnud, kõige raskematel aegadel on aidanud teda oma tunnete väljakirjutamine, positiivne ellusuhtumine ja must huumor.

Tundud olevat väga positiivne ja särav inimene. Kas sa oled alati selline olnud või on sind rasked üleelamised kuidagi muutnud?

Üleelamised on mind kindlasti muutnud, aga mitte minu ellusuhtumist, positiivne olen alati olnud. Tegelikult ei saa kellelegi öelda, et ära põe, ole positiivne, ole rõõmus, küll sa terveks saad. See peab ikka enda seest tulema. Tahan, et mul oleks iga päev hea olla. Ütlen inimestele armsasti ja jälgin, et ma ei peaks olema kuskil, kus ma ei taha olla. Kuskil, kus ei ole meeldiv ja kus ei ole häid inimesi ümber. Kui mind 11. klassis avarii järel autost välja lõigati, olin samuti optimistlik. Kuigi ma olin kaks suvekuud haiglas, sest mu vaagnaluu oli kildudeks, jalad ära muljutud ja pidin uuesti kõndima õppima, teadsin, et kõik saab korda. Kui ma rinnavähki haigestusin, ei olnud mul samuti surmahirmu. Ka teist korda haigestudes ei tundnud ma hirmu. Lihtsalt ei olnud seda tunnet.

Päeviku sissekanded näitavad väga hästi su optimistlikku ellusuhtumist, aga ajas tagasi minnes, siis kuidas sul haigus avastati ja kuidas sa selle kõigega toime tulid?

2006. aastal tundsin tükki rinnas. Perearst ütles, et söö paar kuud vitamiine ja siis vaatame edasi. Poolteist kuud hiljem muutus tükk silmaga nähtavaks, läksin tagasi ja nõudsin mammograafiuuringut. Kui diagnoos viimaks kinnitust sai, oli vähk kolmandas staadiumis ning algas intensiivne keemiaravi. Olin tollal oma boyfriend’iga koos, kellega tahtsin peale diagnoosi saamist kohe lahku minna, ent tema ei tahtnud. Kuu aja pärast ikka läksime, kuid mingi hetk läksime kokku tagasi, siis aga mõistsin, et mina ei taha enam. Suu limaskest hakkas katki minema, ma ei saanud neelata ega süüa. Keegi ei rääkinud mulle eriti nendest kõrvaltoimetest, väsimus oli ka, aga pean kohe minema lennuki peale, enne läksin arsti juurde. Õde vaatab tulemusi, ütles oodake, arst peab vaatama. Meeletud keemiakogused, valged verelibled praktiliselt nullis. Ütlesin, et lennuk kolme tunni pärast  Hispaaniast, aga oi päikest ei tohi üldse saada. Ütlesin, et pange rohud kaasa ja näidake, kuidas see käib. Tabletid. Dilüüs pannakse tilkuma, iivelduse vastu tabletid, vereliblede osas tuli süsti teha. Lendasin Hispaaniasse.

Teisel korral 2015 lausa vist tosin taastusoppi.

Kui haigeks jäin, oli kõige suurem mure, et pean kiilakaks jääma, ostsin kalli paruka, kõige loomulikuma, et esteetiline ilu oli mulle ikka väga tähtis. Esimene kord võetu kohu pealt lihas, teine kord elja pealt, operatsioon 7 a hiljem oli nii palju arenenud edasi, et ei jäänud seljale arme, 2008 oleks jäänud pikk suur arm, võtsid minu rasvkudet, panid rinnale. Kaks aastat.

Kartsin, et lümfisõlmed lõigatakse ära, käed ei liigu. Esimene asi, hommikul ärkasin, liigutasin käsi, et kas ikka töötavad, käisin massaažis.

Ärkasin 2015, tundsin, et on tagasi.

Esimene kord 2008, jaanuaris algas keemias, 10 kuud kestis.

Teine kord 2015 vb pool aastat?

Lapsi ei soovitatud saada, et lapsel ei ole ema siis.

Arvan, et minust oleks saanud hea ema, sellest on kahju. Samas maailm on nii palju muutnud, normaalsetel inimestel tulevad autistlikud ja hüperaktiivsed lapsed, nad ei saa aru, mida nad valesti teevad.

Pidas päevikut sel ajal.

Aitas raskel ajal? Huumor, must huumor, ka enda üle huumor (2015, kui teine kord oli, käisime palangal, läksime sõpradega klubisse, järsku lasti lämmastikku? Toss, tuul, kõik jutud, kui esimene kord tuli, ei osanud oodata ka, üks rind oli ära, selle asemel päts, suvine kleit, parukas, seelik hoidsin peast, rinnast, seelikust kinni, et kõik ära ei lendaks, õnneks ei lennanud parukas ära ka kuhugi),, positiivsus, lähisuhted, pere ja sõbrad, muusika aitab väga palju.

Share your thoughts

Scroll Up