Kaidi Koppeli lugu: loominguga tegelemine aitas leida taas elumõtte

+2

Autor: Kaidi Koppel

Sattusin täiesti juhuslikult (juhuslikult, eks ole, nagu midagi oleks juhuslikku siin ilmas) Loovgraafi Facebooki lehele ja need lood, inimesed, ülesehitus, stiil ja pühendumus panid mind lugema päris inimeste lugusid tükiks ajaks. Seejärel sattusin punkti, kus oli kirjas, et jaga meiega oma lugu, kui tegeled loominguga ja mõtlesin, et miks ka mitte!


Niisiis, olen Kaidi, 33-aastane. Mul on kaks imearmsat poega, elan Elvas ja loominguga olen tegelenud natuke üle kolme aasta. Lausa naljakas, et varem seda ei teinud. Kui sain 30, siis toimus pööre, lausa kosmoslik muutus ja midagi minus avanes. Hakkasin päevapealt kirjutama luuletusi. Olen ka varem, teismeeas sahtlisse kirjutanud, aga sellist tungi kirjutada, nagu tekkis peale 30ndat sünnipäeva, minus varem ei olnud.

Kaidi Koppel etenduses “PASJANSS ehk alatu kättemaks”.

Luuletamise tuhin ja vajadus kulmineerus sellega, et jaanuaris 2020 andsin välja oma esikluulekogu. See sai võimalikuks ainult tänu suurepärastele Eesti inimestele, kes Hooandja platvormil mind toetasid. Tervelt 96 inimest! Vau! Minus laulis tohutu rõõm ja tänutunne.

Ja nii ta sündiski. Umbes 130-leheküljeline umbes 90 armastusluuletusega “Elan. Usaldan. Armastan”.

Lisaks luuletamisele “leidsin” tee Elva LendTeatrisse, kus mind äärmiselt soojalt vastu võeti. Eneselegi uudisena oli minus peidus näitlemisanne. See rabas mind jalust! Ma ei olnud iial jalgagi draamalavale tõstnud, aga seal ma järsku olin. Seda avastanult kulgesin lavastusest lavastusse, saades teha koostööd Eesti teatrimaastiku suurepäraste professionaalsete lavastajatega nagu Jaan Tooming, Jaak Allik, Väino Uibo, Johan Elm, Lennart Peep jne.

Voah, milline sõit see on olnud! Kahe ja poole aasta jooksul olen osalenud tosinas lavastuses ja andnud mitusada etendust üle Eesti. Ja korra isegi Saksamaal Stuttgardis. Sellega on kaasnenud südant liigutavat tunnustust ja kiitust, mille puhul on alati tekkinud tunne, et kas nad räägivad ikka minust? Päriselt?

Põnevusdraama «Kassi-hiire mäng».

Lisaks näitlemisele juhendan põhikooli- ja gümnaasiumiastmes draamatunde. Aeg-ajalt küsin, et kuidas see kõik on võimalik? Mina, kes olen loodusteaduste bakalaureusega, töötanud muu hulgas poliitvaldkonnas ja mitte iial tundnud seda tehes end iseendana või mugavalt, olen sattunud nüüd kultuuri ja loomingu sisse. Ja ma pole iial varem tundnud end rohkem kodus. Aitäh, elu!

2018. aasta sügisel tundsin tugevat tungi tegeleda kirjutamisega. Ja kirjutada on mulle meeldinud terve elu. Mäletan, et istusin sügisõhtul arvuti taga ja kirjutasin lugu, kuidas olen endasse esimest korda elus armunud. Kuigi varasemad aastad piinlesin alaväärsuskomplekside all ja peeglit vihates.

Kaidi Koppel ja Karl Bussov etenduses “Armuke”.

Sõnad moodustasid lauseid ja laused voolasid minust välja. Nõnda sündiski esimene artikkel ja Facebooki lehekülg Väejõud, kuhu olen enam kui kahe aasta jooksul kirjutanud väetekste inimese teekonnast. Selles kogukonnas on 800 inimest, kes loevad, elavad kaasa, tagasisidestavad. Küll see annab alles kütust edasi tegutsemiseks!

30-aastaselt mõtlesin, et elu on läbi. Kõik tundus nii rutiinne, igapäevane. Peas keerlesid küsimused, kuhu edasi ja milleks üldse? Olen 30, lapsed saadud, abielugi sõlmitud ja töötan valdkonnas, mis aitab ära elada, aga hinge laulma ei pane. Peas kaikus mõte, et kõik valikud elus on justkui tehtud. Ent nagu öeldakse – küsi ja sulle antakse! Ja elu andis võimaluse mõistmiseks, et saab küll edasi ja kuidas veel! Elu üllatab meid viisil, milleks me tihti ei ole valmis, aga kui lubada ja natukenegi uskuda, siis võib elu meid kanda uskumatule teekonnale.

Etendus “Kaevame vanaema üles”.

Loe ka Kaidi #idee
märkmeid

Tänaseks on mu elus kõik muutunud. Tantsisklen hingelauluga käsikäes vabas kulgemises loomingulisel teekonnal. Ja tunnen, et kõik, mis on olnud, on olnud vajalik. Sest universum ei eksi kunagi ja mitte midagi pole juhuslikku meie eludes.

Loodan, et minu lugu inspireerib teisigi minusuguseid, kes on oma elus jõudnud teatud vanuseni ja tunnevad, et miski ei paku enam rõõmu ja kõik on juba tehtud. Ei ole. Alati on koht ja aega muutusteks, kui vähegi kuulata oma südant ning anda elule võimalus. Tuleb julgeda unistada ja suurelt. Sest kõik ongi võimalik. Ja imed päriselt sünnivad.


Share your thoughts

Scroll Up